Toitumisterapeut soovitab: tervislik söök tööle kaasa

Tartu ülikoolis keemiat õppinud ja nüüd toitumis­terapeudina tegutsev Siret Saarsalu sõnul liigub supi kohta küll erinevaid müüte, kuid sel pole häda midagi, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis. 

 Samas võiks supi kõrvale olla tema sõnul ka midagi natuke toekamat, sest muidu võib kere liiga heledaks jääda. Näiteks leib või miks mitte endale ka aeg-ajalt magustoitu lubada.  

Lõunasöögiks soovitab toitumisterapeut minna kas välja sööma või toit kodust kaasa võtta. Kõige kehvemaks variandiks nimetab ta poest valmistoidu või saiakeste ostmist. Tartu söögikohtadest julgeb ta soovitada Rabarberit, Aparaati ja Sparglit. Nendes käib ta ka ise vahel söömas.

Saarsalu lisas, et valmistoite ta ei soovita. «Eks me oleme kõik inimesed ja vahel tuleb ikka ette olukordi, kus tuleb valida, kas nälgida või osta valmistoitu, aga iga päev võiks poetoitu vältida,» sõnas ta. Oluline on, et see ei kujuneks rutiiniks. 

Poest ostetud valmistoitude puhul on nõustaja sõnul probleemiks liigne soolasus ning toidud on rasvasemad, kui nad peaksid olema. Saarsalu seletas, et kui võtame piimatooted, mis on väikese rasvasisaldusega või täiesti rasvavabad, siis pole neil seda õiget maitset. Rasv on aga just see, mis annab maitse.

«Ega vanaema toidud, mis on võis praetud, ei maitse ilmaasjata nii hästi,» ütles ta. Valmistoitude puhul on Saarsalu sõnul ka see oht, et seal on tihti kasutatud maitsetugevdajaid, mis mõjutavad maitsmispungade tundlikkust. 

Toitumisterapeut seletas, et kui sööme palju hästi magusaid või maitsetugevdajaga toite, siis muutume natuke tuimemaks ja tahamegi järjest tugevamaid maitseid. Selleks aga, et neid saada, muudame toidu üha ebatervislikumaks. Saarsalu soovitas seega eelistada võimalikult naturaalset toitu. 

Vitamiinid kaovad

Üks põhjus, miks valmistoite mitte osta, on veel see, et söök seisab poes tavaliselt tundide viisi sooja­letis. Kuumuse toimel hakkab aga toimuma vitamiinikadu, sest paljud vitamiinid on kuumatundlikud ja sestap pole need söögid enam niivõrd toitaineterikkad. 

Toitumisterapeut mainis ka, et kindlasti ei soovita ta sooja toitu plastmasskarpi panna. Poest sooja sööki ostes on see aga ainuke variant. 

Saarsalu seletas, et plastmass sisaldab teatavaid kemikaale ning koostisaineid, mis kuumusel võivad toidu sisse lekkida. 

Kui plastmasskarpi kasutada näiteks söögi kaasa võtmiseks, siis tuleks sinna panna jahtunud toit. Kindlasti tasuks ka vältida plastmasskarbis eine soojendamist, näiteks mikrolaineahjus. 

Üldsegi võiks sööki soojendada hoopis pliidi peal, sest mikro­laineahjus kaotab toit jällegi väärtuslikke vitamiine. Samuti ei tohiks söögiga karpi jätta sooja kätte.

Samamoodi ei tasu plastmasspudeliga vett randa kaasa võtta ja kindlasti mitte jätta seda rannas kuuma liiva peale päikese kätte – ikka selleks, et kemikaalid ei imbuks vette. 

Kui aga talvisel ajal võtta toatemperatuuril vesi plastpudeliga kaasa, ei ole ilmselt nii suurt ohtu. Vett on toitumisterapeudi sõnul siiski hoopiski parem klaaspudelist juua.

Kui tööl pole muud varianti kui toitu mikrolaineahjus soojendada, siis võiks ka alternatiivide peale mõelda ja võtta kaasa hoopis söök, mida ei olegi vaja soojendada. 

Külmaks toiduks on näiteks erinevad salatid. Saarsalu rääkis, et salatisse võib keeta riisi, kruupe, läätsesid. Sinna juurde hakkida salatilehti, tavalist või päikesekuivatatud tomatit, seemneid. Miks ka mitte tükeldada sisse eelmisest õhtust allesjäänud ahjuliha või hoopis kanatükke praadida. Peale võib teha lihtsa sidruni-oliiviõli kastme. 

Loe pikemalt Tartu Ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.