Kui inimene ei suuda Facebookist või Twitterist eemal olla, siis ei pruugi olla selles süüdi mitte tema nõrk tahtejõud, vaid hoopis geenid.
Facebooki-sõltuvus võib tulla geenidest
24. jaanuar 2017, 14:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlaste sõnul mängib geneetika rolli peaaegu kõigi psühholoogiliste omaduste puhul, kirjutab Los Angeles Times. Seetõttu on loogiline, et inimese geenid mõjutavad ka seda, kui kaua aega inimene sotsiaalmeedias veedab.
Uurijad leidsid, et geneetika mõjutas kolmandiku kuni veerandi jagu seda, kui palju aega veetis inimene Facebookis või veebilehtedel, mis keskendusid meelelahutusele, mängudele või hariduslikele aspektidele.
Londoni King's kolledži teadlased uurisid veebimeedia kasutamist enam kui 8500 teismeeas kaksiku seas. Osa neist olid identsed kaksikud, kelle geneetiline info on täpselt sama. Teised olid kahe munaraku kaksikud, kelle geneetiline materjal kattus umbes 50 protsendi ulatuses, nagu ka üldiselt õdedel-vendadel.
Kaksikutelt saadud info põhjal said teadlased uurida, kui suurt rolli mängisid geenid veebimeedia kasutamises. Nad järeldasid, et geneetilised erinevused mängivad selles olulist rolli.
Näiteks selgus, et geenid olid 37 protsenti vastutavad selle eest, kui kaua aega veetsid lapsed meelelahutuslikel veebilehtedel. Hariduslikel veebilehtedel veetmise aega mõjutasid geenid 34 protsendi ulatuses ja mängude veebilehtedel olemise aega 39 protsenti. Facebooki või muu sotsiaalmeedia kasutamise aega mõjutasid geeni 24 protsendi ulatuses.
Uuringu autorid tõdesid samas, et keskkonnast tulenevad tegurid mängivad siiski laste veebimeedia kasutamises suuremat rolli. Näiteks on oluline see, kui palju pääsesid lapsed internetti ja kas vanemad jälgisid, mida lapsed seal teevad.
Samas usuvad teadlased, et tulevikus hakkavad geenid inimeste veebimeedia kasutuses praegusest suuremat rolli mängima. Seda seetõttu, et keskkonnast tulenevad erinevused jäävad järjest väiksemaks, näiteks muutub kättesaadavus aina ühtlasemaks.
Uuring avaldati ajakirjas PLOS One.