Onkoloog: vähiravi peaksid saama ka ravikindlustuseta inimesed

Valvere hinnangul vajab Eesti ka riiklikku vähistrateegiat, mis annaks teiste kõrval abi ravikindlustamata inimestele, kirjutas Pealinn.

Kus tekkis teil huvi vähi ravimise vastu?

Huvi arstikutse ja onkoloogia vastu sai alguse minu perekonnast. Mu isa oli üldkirurg, kes spetsialiseerus onkoloogiale ja tegeles päris palju oma ajast ka administratiivse tööga. Nii et huvi meditsiini ja huvi onkoloogia vastu ajendas kindlasti isa eeskuju. Ja teisalt – ülikooli ajal õpetasid meid väljapaistvad õppejõud, näiteks legendaarne onkoloog ja onkokirurg professor Karl Kull. Mul kujunesid väga head sidemed tunnustatud sisearsti ja gastroenteroloogi professor Vello Saluperega, kes oli ka minu maovähiteemalise võistlustöö juhendaja.

Kas vähiravi on ülikooli õpingutega võrreldes aastakümnete jooksul teinud ka olulisi pöördeid või pigem arenenud samm-sammult täiustudes?

Muutusi on palju. Põhiravimeetodid nagu kirurgiline ravi, kiiritusravi, keemiaravi ja hormoonravi on oma printsiipidelt jäänud samaks, kuid on lisandunud täiesti uued ja efektiivsed ravisuunad, näiteks bioloogiline ehk sihtmärkravi ja uutel alustel toimiv immuunravi. Vähi diagnostika- ja ravivõimaluste täiustumise eeltingimuseks on olnud see, et oleme saanud teada väga palju uut kasvajate bioloogilise olemuse kohta, seda nii genoomi kui ka rakutsükli regulatsiooni tasemel. Teame, et laias plaanis on olemas paarsada vähi erivormi, kuid tegelikult on iga patsiendi vähkkasvaja oma bioloogiliselt olemuselt erinev. Ja mis on oluline – ka kasvaja ise on oma olemuselt ja käitumiselt väga mitmekesine ehk heterogeenne ja võib ajas muutuda. Vähi näol on tegemist nii keerulise ja salakavala haigusega, et mida rohkem me tema kohta teada saame, seda rohkem tekib juurde vastuseta küsimusi.

Kuidas on uued avastused parandanud vähi diagnoosimist?

Diagnoosivõimalused on märgatavalt laienenud. Lisaks vähi morfoloogilisele, endoskoopilisele ja radioloogilisele diagnostikale on igapäevasesse arstipraktikasse jõudnud ka vähi molekulaarne diagnostika ja eri nukleaarmeditsiinilised uuringud. Väga palju olulist informatsiooni kasvaja agressiivsuse ja ravitundlikkuse ning haiguse prognoosi suhtes annavad meile kasvaja genoomi uuringud, kuid nende uuringute tulemusi kasutatakse valdavalt kliiniliste teadusuuringute raamides. On ka teste, mida soovitatakse igapäevaelus kasutada.

Samas näitab statistika, et vähki haigestumus on siiski tõusuteel. Mis tõusutrendi põhjuseks olla võib?

Üks põhjusi on inimeste kõrgenev eluiga, sest vähk on rohkem vanemaealiste haigus. Keskmine vanus vähi diagnoosimisel on nii meeste kui kanaiste seas 67 aastat, kuid laias plaanis võime öelda, et vähirisk hakkab oluliselt tõusma 50. eluaasta järel. Vähi üheks põhjuseks nn vähi tüvirakkudest tekke teooria kõrval on rakulised geenimuutused, ja nende tekkerisk vanusega tõuseb. Teiseks – vähki avastatakse rohkem, sest oleme hakanud paremini ja laialdasemalt seda haigust diagnoosima, näiteks sõeluuringute ja teiste varase avastamise meetmete kaudu. Näiteks PSA analüüsi eesnäärmevähi avastamiseks teevad juba ka perearstid ja loodetavasti aitavad kaasa ka mullu tööd alustanud Eesti vähiliidu liikuvad vähi diagnoosikabinetid. Kui eesnäärmevähki diagnoosivadki arstid praegu meestel kõige rohkem, siis varem esikohal olnud maovähki haigestumus on aastatega oluliselt langenud. Oluline põhjus on siin kindlasti muutunud toitumisharjumustel.

Kui palju üldse inimese enda eluviisist vähi ennetamine oleneb?

Toitumissoovitused on ju tegelikult lihtsad – et inimene poleks ülekaaluline ja saaks samal ajal kätte kõik vajalikud toitained. See tugevdab organismi üldist kaitsevõimet, mis on oluline ju teistegi haiguste, näiteks külmetushaiguste vältimisel. Vähem ületöödeldud ja ülesoolatud, vürtsitatud, suitsutatud ja grillitud toite ning rohkem täisteratooteid, juur- ja puuvilju ning mahlu. Liialdada ei maksa ka seaprae ja hapukapsaga, eelistada tuleks pigem eri kalatooteid. Tervisliku eluviisi hulka kuulub toitumise kõrval ka liikumine, halbade harjumuste nagu suitsetamine vältimine, alkoholi mõõdukas tarvitamine. See on kokku umbes kolmandik vähijuhte, mille teket saame tervisliku eluviisiga vältida.

Kui aga siiski vähihaigus on diagnoositud, siis kui pikad on ravijärjekorrad?

Kui inimene haigestub aktiivsesse vähivormi, siis ta ei tohi oodata kuid, ja tegelikult ta ei oota ka. Regionaalhaiglas on meil näiteks kokku lepitud, et perearst peaks võtma meie registratuuriga ühendust ja teatama esmaselt diagnoositud vähihaigest. Meie ülesanne on kindlustada talle onkoloogi vastuvõtt kahe nädala jooksul. Esmastele vähihaigetele on meil vabad vastuvõtuajad alati broneeritud. Aktiivse vähivormi ravi peaks algama kuue kuni kaheksa nädala jooksul. Aeglasemalt kulgeva ja mitteagressiivse vähivormi, nt naha basaalrakulise vähi ehk basalioomi korral võib operatsioon ka oodata. Naha pigmentrakulise vähkkasvaja ehk maliigse melanoomi korral tuleks aga kiiresti tegutseda. Inimesed ei pea kartma, ravita keegi ei jää. Kuue kuni kaheksa nädalaga aktiivse vähivormiga haiged üldjuhul ravile ka jõuavad. Tulevikus võik perearstid ja teised eriarstid kasutada aktiivsemalt ka onkoloogi e-konsultatsiooni võimalust.

Kuidas arstidevaheline e-konsultatsioon välja näeb?

Oleme omavaheliste e-konsultatsioonidega veebikeskkonnas onkoloogias ja hematoloogias juba alustanud. Kui perearst teatab meile vähidiagnoosi kahtlusega patsiendist ja tehtud uuringutest, saame meie vajadusel otsustada täiendavate uuringute vajaduse ja siis vaadata, millist ravi ja kui kiiresti haige vajab. Kui vähidiagnoos ei kinnitu, jääb ta edasi perearsti vaatevälja või läheb teise eriarsti juurde. Oma patsientidega suhtlen näiteks aktiivselt ka meilitsi, jagame analüüside ja uuringute vastuseid ja planeerime vastuvõtte.

Kui tulemuslik on Eesti vähiravi? Miks on see paljudest teistest riikidest vähem tõhus?

Miks meie ravitulemused on mõneti halvemad kui lääneriikides või ka Põhjamaades? Sest meil avastatakse üsna palju vähki veel paikselt levinud ja kaugele arenenud staadiumis, kui on juba siirded regionaalsetes lümfisõlmedes ja/või teistes organites ja kudedes. Nende haigete raviprognoos on märksa halvem. Lääneriikides ravitakse rohkem esimese ja teise staadiumi lokaalset vähki, sest inimesed on teadlikumad, tervisest hoolivamad ja pöörduvad arstile varem. Samuti osalevad nad oluliselt aktiivsemalt sõeluuringutes. Mida varem haigus avastada, seda paremad on ka ravitulemused. Kui aga võrrelda meie ravitulemusi Põhjamaadega näiteks staadiumite lõikes, siis on need enam-vähem sarnased. Seega on võti ikkagi vähi varases avastamises. Rõõm on aga tõdeda, et viimase 10-20 aastaga on meie vähihaigete ravitulemused oluliselt paranenud, see tähendab, et suremus on hakanud langema.

Kas igal riigil peab olema oma üldpoliitika vähiga võitlemiseks, oma vähipoliitika?

Peab olema! Igal riigil peaks olema riiklik vähistrateegia. Meil oli riiklik vähiprogramm aastaiks 2007-2015, mis üle-eelmise aastaga lõppes. Peame sel teemal sotsiaalministeeriumiga läbirääkimisi. Tahaksime, et vähistrateegia saaks järje ehk jätkustrateegia. See hõlmab nii ennetust ja varajast avastamist kui ka aktiivravi ning toetus- ja taastusravi. Oluline on leida neile olulistele tegevustele riigieelarvest ka adekvaatne rahastus. Vajalik on laiendada sõeluuringute gruppe. Näiteks rinnavähi sõeluuring on praegu 50-62-aastastele naistele, aga sihtrühma vanus peaks ulatuma vähemalt aastani 69. Seni pole meil sõeluuringuisse haaratud ravikindlustamata inimesi, kuid kuskil 10%-l sihtgrupi patsientidest tervisekindlustus puudub. Nemad vajaksid riigieelarvelist rahastust, mille võiks tagada riiklik vähistrateegia või vähiprogramm. Seda meil ei ole, kuid selle koostamise eest kavatseme võidelda.

Kas haigekassa saab vähiraviks piisavalt raha?

Riiklik rahastamine lähtub tõenduspõhisustest, s.t et ravim peab olema oma efektiivsust tõestanud ja kõrvaltoimetelt aktsepteeritav. Selles mõttes on meil vähidiagnostika ja ravi rahastatud täiesti mõistlikult. Uusi ravimeid võiks olla rahastatud küll pisut rohkem, kuid väga kurta ka ei saa. Kuna vähidiagnoos ja ravi on väga kallis, siis kogu maailmas pole kunagi olnud ega saa vist ka kunagi olema piisavalt raha kõikide ravivõimaluste rahastamiseks. Lääneriigid panustavad SKT-st vähidiagnostikasse ja ravisse loomulikult oluliselt rohkem, kuid see on poliitiline otsus ja sealgi pole kõike võimalik rahastada. Tihti kombineeritakse rahastust lisaks riiklikule kindlustusele ka erakindlustuse või heategevusfondide kaudu. Osa ravimeid muutub kättesaadavamaks ka kliiniliste uuringute ja ravimi soodustatud kättesaadavuse programmide kaudu.

Kui kergesti on vähiravimid kättesaadavad?

Kõik vajalikud põhiravimid on üldiselt kättesaadavad. Sajaprotsendiliselt rahastatud pole nt kõik immuunpreparaadid ja sihtmärkravimid. Kuna uued ravimid on tavaliselt ülikallid, tuleks rahastamiseks täiendavalt sotsiaalmaksu tõsta. Raha on juurde vaja, selle ümber tõstmine ei ole lahendus. See on ühiskondlik kokkulepe.

Miks mõned vähihaiged lasevad end välismaal ravida?

Kui inimene on nõus ravi eest ise tasuma, siis tal on ju õigus välismaale ravile minna. Haigekassa tasub selle eest vaid meie hinnakirja alusel või erandjuhtudel ka siis, kui tõenduspõhist ravi ei ole Eestis võimalik läbi viia. Selleks on aga vajalik eriarstide konsiiliumi otsus ja haigekassa luba. Mittetõenduspõhise eksperimentaalravi eest näiteks Saksamaal või Šveitsis peab patsient ise tasuma.