Uroloog Gennadi Timberg möönis eile vanemaealiste meeste terviseuuringut tutvustades, et paljud alumiste kuseteede sümptomitega patsiendid kannatavad pikalt oma probleemi käes ja ei julge sellest rääkida ei lähedastele ega ka arstile.
Kusepidamatuse jutt tekitab meestes häbi
23. märts 2011, 08:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kusepidamatuse nõustamiskeskuse MTÜ Inkotuba juht Eha Topolev möönis samuti, et pidamatus on tõsiselt tabuteema, pigem püütakse probleemiga hakkama saada salaja ja omaette.
Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni juhatuse liige Kai Saks pakkus, et paljuski tuleb selline hoiak kultuurikeskkonnast – praegu vanemas eas olevad mehed on üles kasvanud suhtumisega, et mees ei nuta ja mees ei kurda.
Timberg selgitas: «Eesti inimene on küllaltki kannatlik ja ootab viimse minutini, et seda asja edasi lükata. Mees peab normaalseks, kui naine käib kontrollis, aga ta ei pea normaalseks seda, et tema peab ka nüüd äkki kontrollis käima. Aga mees peaks ennast väga tõsiselt jälgima, ja isegi juba nooremas eas.»
Suurem osa patsientidest on tema sõnul need, kes ootavad ja kannatavad. Kui haigus on hästi sümptomitevaene, nagu võib kulgeda eesnäärmevähk, siis need inimesed arstile ei lähe.
«Paljud mehed peavad täiesti normaalseks, et ta käib öösel üks kord kusel. Kui üle 50-aastane mees käib ikkagi üks kord öösel kusel, siis peab mingi probleem olema,» rääkis Timberg. «Üle 60–65 aasta vanustel hakkavad juba tekkima ealised normaalmuutused, aga kui 50–60-aastane mees hakkab öösiti üleval käima, siis tuleks juba kella lüüa ja peaks arsti poole pöörduma.»
Tohtri sõnul võtab inimene midagi ette alles siis, kui tal on probleem tõenäoliselt juba pool aastat olnud.
Kusepidamatuse esimese märgiga on tegu juba siis, kui näiteks köhatades tuleb püksi vaid väike tilk. Sellisel juhul ei maksa jääda ootama, vaid tuleks kohe tegutsema hakata.
Uroloog tõi välja märgid, mis tavaliselt viitavad haiguslikule probleemile: sage kusemine, teatud valuaistingud, kui inimene peab öösel väljas käima või kui ta hommikust urineerimist alustades tunneb, et peab kasutama kõhupressi või pingutama või ootama, ning kui see segab igapäevaelu, et peab tihti tualetis käima.
Kai Saks möönis, et paljude muude tervisehädadega vanemad inimesed ei pruugi uriiniprobleemile üldse arsti tähelepanu juhtidagi. Isegi näiteks kopsupõletikuga haiglasse tulnud patsiendi puhul ei pruugita tegeleda kusepidamatusega, ravitakse vaid seda haigust, mille tõttu inimene sisse võeti.
Eelmise aasta lõpus 50–90-aastaste Eesti meeste seas tehtud terviseuuringust «Meeste tervis 50+» selgus, et pea kolmandik meestest arvas, et uriinipidamatuse probleemid on tingitud vananemisest. Timberg aga selgitas, et tegelikult ei põhjusta vananemine alumiste kuseteede sümptomeid.
Millest aga tuleb selline arusaam? Saksa sõnul on iseenese vanuseline diskrimineerimine üsna levinud: «Vanem inimene võib istuda kolm päeva, sest ta ei saa pikali heita, kuna ei saa nii hingata, ja ta ütleb, et ma arvasin, et see ongi vanusest. Ega ei ole väga lihtne vahet teha, mis on haigusest ja mis on vananemisest.»
Peamiselt häiris uuringus osalenuid sage urineerimine – 72 protsenti vastanuist ütles, et on kogenud olukorda, kus peab urineerima sagedasti. Veidi üle kolmandiku tõi välja kusejoa nõrgenemise ning pea sama suur arv märkis ära mittetäieliku põie tühjenemise.
84 protsenti meestest nentis, et põieprobleemid mõjutavad nende und. Veidi üle kolmandiku meestest ütles, et põieprobleemid mõjutavad nende sotsiaalset läbikäimist. Vaid 14 protsenti nimetas probleemina seksuaalse aktiivsuse langust.
Viiendik tunnistas, et pidamatusel on nende elule suurem mõju, kui nad arvasid. Küsitlusele vastas 50 pigem aktiivse eluviisiga 50–90-aastast meest.