Neli haigust, mis on inimkonda viimase sajandi jooksul laastanud (2)

Praegu on maailma tervishoiu organisatsiooni arvates antibiootikumide resistentsus globaalne probleem. Kuigi on raske uskuda, et 21. sajandil on nakkushaigused ikka veel nii tõsine probleem, rõhutab see igavest riski haigestuda nakkushaigustesse ja sõltuvust antibiootikumidest.

Antibiootikumide kasutuselevõtt on viimase sajandi tänuväärne edusamm nakkushaigustega võitlemisel ja üldsuse tervise parandamisel. Nendega on õnnestunud kontrolli alla saada ulatuslikud ja siiani olemasolevad nakkushaigused. Kuigi artikkel räägib neljast nakkushaigusest, on need ainult mõned paljudest teistest, mis on kujundanud viimast sajandit. Tegelikkuses võiks sellesse nimekirja lisada ka lastehalvatuse, malaaria, koolera ja süüfilise.

Tuberkuloos

Tuberkuloos on kõige surmavam nakkushaigus ja sellesse on möödunud 200 aasta jooksul surnud üle miljardi inimese. Selle haiguse päritolu on ebaselge, kuid haigus avaldub ka teistel liikidel, sealhulgas veistel.

Praegu arvatakse, et umbes kolmandikul maailma populatsioonist on tuberkuloosi varjatud vorm. See tähendab, et bakter on olemas, kuid immuunsüteem kontrollib seda ning nakatunud patsiendil ei ole mingeid sümptomeid ja haigus ei levi ka edasi. Bakter aktiveerub väiksel osal inimestest ja neil võivad välja areneda sümptomid nagu palavik, higistamine, kaalulangus, väsimus, köha ja verine köha.

Antibiootikumid tegid tuberkuloosist ravitava haiguse, ilma nendeta sureb haigusesse kuni 70 protsenti nakatunutest. Ravi on keeruline ja tavaliselt tähendab nelja ravimi võtmist kaks kuud ning edaspidi kahe ravimi võtmist kaks kuud.

Ravimid ei ole ilma kõrvaltoimeteta ja kehal võib olla ravi raske taluda. Kui ravimeid ei kirjutata või ei võeta korralikult, võib tuberkuloosibakter ravile resistentseks muutuda.

Rõuged

Rõugeid põhjustab Variola viirus, mis on vaevanud inimesi juba terve aastatuhande. Isegi 1960. aastatel olid rõuged veel Aasias ja Aafrikas pärisomased ja tõid hinnanguliselt kaasa kaks miljonit surma aastas.

Rõuged levisid kergesti aevastamisel või kontaktil, sellele järgnesid haigusele omased nahakahjustused. Umbes 30 protsenti haigestunutest surid ja ülejäänutele jäid rõugetega seotud tüsistused nagu armid, pimedus, nakkused ja artriit.

Need, kes haiguse üle elasid, olid aga üldiselt uuesti haigestumise eest kaitstud. Vaatluse põhjal, et lüpsjad olid rõugete eest kaitstud, lõi ja populariseeris 18. sajandi arst Edward Jenner «vaktsiini». Ta nakatas tahtlikult patsiendi lehmarõugetega, mis on rõugetega lähedases suguluses olev viirus.

1980. aastal said rõuged esimeseks ja siiani ainukeseks inimeste nakkushaiguseks, mille kuulutas maailma tervishoiu organisatsioon likvideerituks. See sai võimalikuks rahvusvaheliselt kooskõlastatud vastutegevusega, mis toimus Austraalia mikrobioloogi Frank Fenneri eestvedamisel ja hõlmas massilist vaktsineerimist koos rahvatervise järelevalve ning ennetusmeetoditega.

Viimane rõugete juhtum oli 1977. aastal Somaalias, kus 1978. aastal suri meditsiinifotograaf Janet Parker.

Rõuged võivad olla kadunud, kuid Variola viirus on veel alles ja seda hoitakse laborites Venemaal ja Ameerika Ühendriikides. Murettekitav on väljavaade, et rõugeviirust võidaks kasutada bioterrorismi relvana, arvestades, et haiguse vastu enam inimesi regulaarselt ei vaktsineerita.

HIV/AIDS

1980. aastate alguses hakkas Ameerika Ühendriikides ilmnema väiksel grupil homoseksuaalsetel meestel ebatavaline nakkus, mida oli varem nähtud ainult tõsise immuunpuudulikkusega inimestel. Järgnevate aastate jooksul avastati inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV) ja saadi aru millise ülemaailmsest kahju see oli tekitanud.

Viirus, mis kõige tõenäolisemalt pärines Aafrika primaatidelt, oli ilmselt inimesi nakatunud juba ligi sajand ja levinud üle kogu maailma. Ravimata HIV põhjustab aeglase immuunsüsteemi hävinemise ja viib arvukate nakkuste ja vähivormideni, arenedes omandatud immuunpuudulikkuse sündroomini (aids).

Arvukad testimised, süstlavahetuspunktid, turvaseksi kampaaniad ja teavitustöö on haiguse kasvu pidurdanud. Samal ajal on ülemaailmne investeerimine uurimistöösse viinud retroviirusravi väljatöötamiseni. See võimaldab lõpetada viiruse paljunemise ja tunduvalt vähendanud haiguse edasiarenemist aidsini.

Siiani on umbes 40 miljonit inimest surnud aidsi ja umbes 36,7 miljonit elavad HI-viirusega. Enamik HIViga inimesi, kellel on ligipääs ravimitele, elavad pika ja terve elu.

Gripp

Gripi ohtlikkust on kerge unustada, sest enamikul juhtudel põhjustab viirus eri raskusastmega hingamisteede haigusi ja üldiselt ravi ei vaja. Siiski vastutab gripp viimasel sajandil rohkemate surmade eest kui HIV ja aids.

Tavaliselt tekivad hooajalised gripipuhangud iga aasta ja mõjutavad umbes nelja miljonit inimest üle maailma. Gripp mõjub surmavalt vanematele patsientidele, kellel on eelnev südamepuudulikkus või krooniline kopsuhaigus ja rasedatele naistele, kes on kõige suurem riskigrupp.   

Paljudel inimestel on mõningane immuunsus vaksineerimise või juba läbipõetud haiguse tõttu. On väärt mainimist, et üldiselt turvaline gripivaktsiin ei ole täiuslik: vaktsiin kasutab viiruse tüvesid ja ennetab nakkust umbes 50-protsendilise tõhususega. Vaksineerimine on siiski oluline strateegia kaitsmaks neid, kellel on kõige suurem risk tõsiselt haigestuda.

Vahetevahel kandub gripiviirus, mis esineb tavaliselt veelindudel, kodulindudel või sigadel üle inimestele. Selle tagajärjel ei ole nakatunud inimestel loomulikku immuunsust ja neid ei kaitse ka vaktsiin. Kui viirus areneb ja levib inimeste seas, võivad sellel olla laastavad tagajärjed.

Viimasel sajandil on see juhtunud mitu korda, põhjustades arvukalt hukkunuid. Hispaania gripi pandeemia 1918. aastal viis rohkem kui 40 miljoni inimese surmani, see on kaks korda rohkem hukkunuid kui Esimeses maailmasõjas järgneval neljal aastal. Transpordi arengu, kaubanduse elavnemise ja sõjaväeüksuste massiliikumisega levis gripp järk-järgult üle maailma.

Hiljuti on esinenud väiksemad linnu- ja seagripi puhangud. Tööstusliku sea- ja kanakasvatuse tõttu on pidev oht gripipandeemia kordumiseks.