Meniskivigastus nõuab kiiret reageerimist

Põlve meniskite peamine kahjustus on rebend. Et suurel osal meniskist puudub närvi- ja verevarustus, ei kasva rebenenud menisk enam kokku. Kergemini tekivad rebendid üle 40-aastastel inimestel, sest meniski struktuur muutub rabedamaks.

Menisk ehk liigesevõruketas on põlveliigese liigesepindu süvendav C-kujuline kõhrest ketas, mille otsad kinnituvad sääreluule. Kummaski põlves on kaks säärast ketast – keskmine ja külgmine. Meniskite ülesanne on koos sidemetega tagada liigese stabiilsus, leevendada lööke ja põrutusi ning määrida liigest. Meniskid amortiseerivad 1/3 põlvele langevast koormusest. Statistika järgi esineb 8 meniskikahjustust 10 000 elaniku kohta aastas.

Meniskirebendid jaotatakse traumaatilisteks ja degeneratiivseteks ehk väärastuslikeks. Esimesel juhul on põhjuseks trauma. Degeneratiivseid rebendeid tuleb ette vanematel inimestel ning põhjustajana ei pruugi mingit suurt traumat olla – piisab, kui toolilt järsult püsti tõusta või autost veidi hooletumalt väljuda.

Meniskivigastused tekivad 70 protsendil juhtudest keskmisel meniskil, mistõttu valu esineb sagedamini põlve siseküljel või põlveõndlas. Tihti on kükitamine võimatu. Põlveliiges on turses. Suurema rebendi puhul võib põlv jääda «lukku» painutusasendis. Röntgenipildi abil ei saa meniskirebendit kindlaks teha, aga magnetresonantstomograafia annab vastuse 90 protsendilise täpsusega. 

Vigastus nõuab kiiret ravi, sest lahtine meniskitükk võib kahjustada põlve kõhrelist liigesepinda. Rebenenud meniski ravi, v.a üksikud juhud, on alati operatiivne ja sooritatakse 97 protsendil juhtudel artroskoopilisel meetodil. Operatsiooni käigus lõigatakse meniski katkine osa välja. Noorematel patsientidel, kel on elastsem menisk on teatud meniskirebendite tüübi juures on võimalik taastada meniski terviklikkus selle kinniõmblemisega. Artroskoopiline operatsioon tehakse päevakirurgia osakonnas.