Ravijuhtimise pilootprojekt: keskmes peab olema inimene, mitte linnukeste tegemine

Ravi kättesaadavus teeb terveks?

Inimesed elavad küll üha kauem, kuid haigena. «Eestis on traagiline, et tervelt elatatud aastad vähenevad,» ütles Järveotsa perearstikeskuse juhataja, perearst Diana Ingerainen täna Eesti haigekassa ja maailmapanga konverentsil, kus tutvustati pilootprojekti ja selle tulemusi.

Rääkides esmatasandist tervishoiust tõdes dr Ingerainen, et perearsti vastuvõttude arv aina kasvab, kuigi tegelikult tuleks mõelda selle üle, keda ja miks vastu võetakse ning kas ravi kättesaadavus parandab ka inimeste tervist. Kaalukausil on tema hinnangul inimeste tervisevajadused ja soovid.

Ravi järjepidevus sõltub dr Ingeraineni sõnul paljuski sellest, kas inimene ise saab oma haiguste olemusest aru. «Vaja oleks luua tervikpilt patsiendile ning temaga kokkupuutuvatele arstidele,» ütles ta.

Pilootprojekti puhul tegid perearstid rohkem taustatööd ja otsisid üles patsiendi terviseandmed, kuna tavapärases olukorras pole neil tegelikult patsiendi tervisest terviklikku vaadet ning ülevaate saamine on aja- ja töömahukas. Ühe patsiendi andmete kogemiseks kulub perearstil umbes 20 minutit ja päevas võetakse vastu 25 patsienti.

Ingeraineni hinnangul annab projekt tervikpildi eelkõige inimesele endale. «Inimesed ei tea oma haiguseid. Oluline on selgitada haiguste olemust, selgitada, milliseid näitajaid ja miks jälgitakse.» Perearst kinnitas, et ravi järjepidevus sõltub paljuski sellest, kuidas inimene mõistab selle otsest kasu oma tervisele.

Maailmapanga esindaja sõnul oli pilootprojekti üks eesmärk, et inimesed saaksid õiget ravi õigel ajal ning tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem teeksid omavahel patsiendi hüvanguks koostööd. Esindaja sõnul oli projekti üks suuremaid väljakutseid inimese keskmesse seadmine ja patsiendi enda tervisega seotud eesmärkide seadmine. Samuti inimeste passiivsest aktiivseks muutmine, et nad teeksid paremaid tervisega seotud valikuid.

Koostöö ja selgitamine

Pilootprojekti läbinud Laagri perearstikeskuse perearst Elle-Mall Keevalliku sõnul on samuti võtmeroll patsientide teadlikkuse tõstmine ja aktiivsusele suunamine. Tohtri hinnangul olid tema pilootprojekti kaasatud patsiendid alguses veidi skeptilised, kuid pereõel õnnestus neid veenda, et selles osalemine tuleb neile endale kasuks – nad saavad olla esimesed krooniliste haigustega patsiendid, kelle puhul ravijuhtimist katsetatakse.

Perearst tunnistas, et arvas enne pilootprojekti algust, et enamik projektiga seotud tööst jääb pereõele ning arstil tuleb olla vaid nõuandvas rollis, kuid tegelikkuses põhines projekt hoopis suuremal koostööl. Arstil tuli üle vaadata patsientide raviskeemid ja teha korrektuure näiteks ravimite puhul, mida poleks saanud teha pereõde. Dr Keevalliku sõnul selgus nii mõnelgi korral, et patsient tarbis ravimi üle- või alaannuseid või oli ostnud käsimüügist juurde preparaate, mis talle ei sobinud.

Projektist õppis arst, et patsiendi teadmisi ei tasu üle hinnata, seda eriti pikalt haigusega elanud inimeste puhul. Näiteks 20 aastat diabeeti põdenud inimene ei pruugi teada, millised võivad olla selle haiguse tüsistused. Seetõttu tuleks oluline info üle korrata.

«Kõige keerulisem on patsiendi eesmärgi seadmine,» ütles ka dr Keevallik. Esmalt ehmatasid patsiendid selle peale, et arst küsis neilt midagi sellist ja seejärel püüti arstile meeldida ning seati nii ebarealistlikke eesmärke, nagu suur kaalukaotus. See aga tekitas mõnel patsiendil hirmu korduvvisiidile tulla. Nii tõdeski arst, et patsientidelt ei tasu esimesel kohtumisel tervise eesmärgi kohta küsida, sellele tuleks läheneda tasapisi.

«Kardinaalselt muutus krooniliste haiguste käsitlemine,» rääkis dr Keevallik. Tema hinnangul sai selgeks, kui oluline on patsiendi ravi juhtida, mitte tegelda krooniliste haigetega vaid linnukese kirjasaamise pärast. Ka pidas ta väga tähtsaks patsiendi omaosaluse suurenemist ning perearsti ja pereõe koostöö paranemist.

Dr Keevalliku pereõde Evelyn Joost tõdes, et talle õpetati pilootprojektile sarnase koostöö tegemist juba tervishoiu kõrgkoolis studeerides. Pereõel on hea meel, et tänu pilootprojektile saab ta seda nüüd ka praktikas rakendada. Joost toonitas, et oluline on minna tagasi rohujuuretasandile ja patsiendiga suhelda ning tuletada talle meelde ka tagajärgi. Näiteks rääkida sellest, mis võib juhtuda siis, kui ravimid jäetakse võtmata.

Kuidas aga jõuaks ravijuhtimine pilootprojekti tasandilt kõigi perearstideni? Dr Keevallik tõdes, et selleks on tarvis mitmeid eeldusi. Näiteks tuleks muuta kiiremaks ja mugavamaks patsiendi terviseandmete leidmine. Luua tuleks ka meeldetuletussüsteem, mis tuletaks perearstile meelde, millal kroonilise haigusega patsient enda juurde vastuvõtule kutsuda. Samuti vajaks krooniliste haigete personaalne ravijuhtimine perearsti hinnangul eraldi rahastust ja kindlasti ka koolitusi.

Projekti läbis 500st patsiendist 96 protsenti, mis on maailmapanga hinnangul väga hea tulemus. Samas esines ka mõningaid probleeme, näiteks oli tõrkeid kogu meeskonna kaasamise ja keelebarjääriga ning tekkis tehnilisi takistusi.