Arst avaldab ohumärgid, mis viitavad lapse seksuaalsele väärkohtlemisele

Mida peaksid lastega kokkupuutuvad arstid jälgima, et märgata võimalikku laste seksuaalset väärkohtlemist?

Meedikul, kelle juurde laps pöördub ühekordselt, võib olla üsna keeruline kahtlustada lapse seksuaalset väärkohtlemist, eriti kui pöördumine pole seotud sellele viitavate kaebuste või sümptomitega, või kui lapsega kaasas olev täiskasvanu sellele tähelepanu ei pööra. Suurem tõenäosus väärkohtlemist avastada on perearstil või lastearstil, kes last korduvalt näeb ja temaga tegeleb.

Mis on konkreetsed viited sellele, et tegu võib olla seksuaalselt väärkoheldud lapsega?

Väga sageli ei kaasne seksuaalse väärkohtlemisega muud füüsilist vägivalda ning alati ei kaasne ka otsene seksuaalvahekord, piirdutud on näiteks suguelundite puudutamisega, seega kehalised sümptomid võivad üldse puududa.

Kindlasti tuleks seksuaalset väärkohtlemist kahtlustada, kui laps satub meedikute vaatevälja kaebustega, mis otseselt võivad olla seotud seksuaalse ärakasutamisega - veritsus suguelunditest, anusest, sugulisel teel levivale infektsioonile iseloomulikud tunnused (eritis, valu, ärritus suguelundite, anuse piirkonnas, kondüloomid, herpese-lööve), valu või ebamugavus suguelundite piirkonnas, ka raseduse kahtlus.

Väärkohtlemist tuleks kahtlustada ka siis, kui lapse käitumine on muutunud - kas paistab see silma läbivaatuse, temaga vestlemise ajal või raporteerib seda lapsevanem. Laps võib olla muutunud depressiivseks, endassetõmbunuks või vastupidi, agressiivseks ja vägivaldseks, ka pole tema seksuaalkäitumine eakohane.

Laps võib ka mõnikord ise oma sõnadega avaldada, et teda on väärkoheldud, öeldes näiteks: «Meil on issiga saladus», «Hoidja mõnikord paneb mulle käe püksi» jne. See aga enamasti eeldab, et lapsel on meedikuga usalduslik suhe.

Lapse väärkohtlemist võib kahtlustada ka siis, kui ta pöördub meditsiiniasutusse korduvalt erinevate mittespetsiifiliste probleemidega (kõhuvalud, peavalud, halb enesetunne jne), millele meditsiinilist alust pole leitud.

Kui arstil tekib selles osas kahtlus, siis kuidas ta peaks edasi käituma?

Kui arstil või meedikul (või igal täiskasvanul) tekib kahtlus, et last on seksuaalselt väärkoheldud, tuleb sellest kindlasti teavitada politseisse (112), lasteabitelefonile 116111, võtta ühendust kohaliku lastekaitsetöötajaga või pöörduda ohvriabisse. Tallinnas on ka Lastemaja, mis on mõeldud just seksuaalselt väärkoheldud laste abistamiseks, kus kõik toimingud juhtumi lahendamiseks ning lapse abistamiseks toimuvad ühes kohas.

Kui on kahtlus, võib püüda lapse või temaga kaasas oleva täiskasvanu käest saada täpsemalt teada juhtumi üksikasju. Samas ei ole see alati võimalik, sest laps ei pruugi rääkida ning täiskasvanu ei pruugi teada. Detailide väljaselgitamine ei peagi tegelikult olema meediku ülesanne. Väga noorte laste puhul ongi pigem targem koheselt kaasata abivägesid. Võib juhtuda, et laps räägibki juhtunust vaid korra ning tegelikult ei olegi vaja teda rohkem traumeerida sellega, et ta oma üleelamisi kordama peaks.

Kui laps ise avaldab, et teda on seksuaalselt väärkoheldud, siis kõige olulisem on teda uskuda. Isegi siis, kui tema jutt on ka kohati vastukäiv või kui ta hiljem ütleb, et seda pole toimunud vms. Oluline on välja selgitada tema edasine turvalisus, kui toimepanija on pereliige, kas on võimalik lapsel ööbida mujal jne.

Loe pikemalt Med24 portaalist.