Merle Purre: depressioonis noori ei usu tihti vanemad ega ka tervisespetsialistid

«Mõtted ja uskumused viivad tunnete ja hoiakuteni, mis viivad omakorda tegevusteni,» sõnas Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant Merle Purre, vahendab Pealinn. Ta tõdes, et Eesti ühiskonnas ja noorte seas on vaimsetel häiretel tugev sotsiaalne stigma.

Purre uuris oma magistritöös noorte suhtumist vaimsesse tervisesse ja tutvustas nende hoiakuid PERHi psühhiaatriakliiniku sügiskonverentsil. Uuringus osales 58 noort vanuses 13-25, kellele esitati erinevate vaimse tervise häirete all kannatajate näidislugusid, ka viidi läbi viis süvaintervjuud depressiooni põdenud noortega.

«Noored ei tajunud kirjeldatud olukordi eriti tõsisena, häiret vaadati ka kui iseloomujoont. Eriti tuli see välja sotsiaalfoobia all kannatava Jaagu juhtumi puhul - «võib-olla inimene ei peakski nii palju suhtlema»,» kirjeldas ka.

Eluloointervjuudes jõudsid noored probleemi mõtestamise juurde tihti alles pärast isiklikku kontakti haigusega. «Olulisena tuli välja ka toetava kogukonna roll ja asjaolu, et depressiooni mõistab eelkõige see, kes on seda ise põdenud. Samas tuli välja, et ühiskondlikud hoiakud tekitavad noortes tihti tunde, et probleem ei ole piisavalt tõsine,» selgitas naine.

Noored tajuvad vaimse tervise teema ühiskondlikku häbimärgistamist, kuid Purde sõnul oli ka neid, kes sellele julgelt vastu astusid. Siiski leidub ka noori, kes peavad psüühikahäiretega inimesi näiteks ohtlikuks.

«Ilmnes teataval määral ka süüdistavat osutusviisi, samamoodi probleemi madaldamist ja halvustamist - «hale mees, võiks oma hirmudest üle saada»,» rääkis Purre. «Selle kõige juures oli ilmne ka soov varjata ja oma muresid endale hoida.»

Depressioonis noored puutuvad tema sõnul kokku ka sellega, et nende vanemad ei tunnista nende probleemi, isegi siis kui nad võtavad lõpuks julguse kokku, et sellest rääkida. «Negatiivseid hoiakuid kogeti ka tervishoiutöötajatelt - hoiak, et näiteks «õige mees ei nuta ja kõik»,» lisas Purre.

Loe pikemalt Pealinnast.