Analüüs: arstide residentuuriõppe kvaliteet on ebaühtlane

Praxise poliitikaanalüüs «Residentuur Eestis  – kuidas edasi?» võtab luubi alla Eesti arstide residentuuriõppe. Selle autori, Praxise tervisepoliitika analüütiku Vootele Veldre sõnul on peamiseks probleemiks arstide residentuuriõppe kvaliteedi ebaühtlus.

«Õppe ja juhendamise kvaliteet, praktika ja teooria tasakaal, residentuurikogemus ning pädevuste hindamine võib erialade, tsüklite, baasasutuste ja nende üksuste lõikes oluliselt erineda. Meil on asutusi ja üksuseid, kus eriarstiks spetsialiseeruv resident saab suurepärast õpet, ent on ka näiteid, kus osa õpiajast on läinud sõna otseses mõttes raisku,» kirjeldas ta.

Analüüsi järelduste kohaselt tuleks välja töötada residentuuri miinimumstandardid, mis määratlevad baastaseme, millele iga residendi kogemus peaks vastama. Samuti peaks täpsustama juhendamise mõistet – praegu saab iga baasasutus ise määratleda, mida residendi juhendamine endast kujutab.

Tarvis on ka vähendada residentuuri administratiivset jäikust. «Näiteks võiks pakkuda residentuuris osakoormusega õpet, et luua senisest paindlikumad õppimistingimused lapsevanematele, teadustööd tegevatele ja teistele paindlikkust vajavatele residentidele,» tõi Veldre välja mõned soovitused.

Uuringu tellija, Eesti nooremarstide ühenduse (ENÜ) esindaja Rille Pihlaku sõnul teavitavad residendid neid pidevalt küll probleemidest, kuid üksikjuhtumite põhjal on raske hinnata, kas tegemist on süsteemse või ühe baasasutuse probleemiga.

«Loodame analüüsi tulemustega pakkuda residentuuri korraldavale Tartu Ülikoolile ja õpet rahastavale sotsiaalministeeriumile toetuspunkte, kuidas parandada õppekvaliteeti residentuuris,» märkis ta.

Poliitikaanalüüs toetub eelkõige sel aastal toimunud veebiküsitlusele residentide, residentuuri värskelt lõpetanute ja residentide juhendajate seas. Analüüs peegeldab residentuuri olukorda Eestis ning juhib tähelepanu alternatiivsetele valikutele residentuuriõppe korraldamisel ja kvaliteedi parandamisel.