TÜ dotsent selgitab: kas viirushaiguse ajal on kasu C-vitamiini võtmisest? (4)

Hingamisteede viirusnakkusi nimetatakse rahvasuus külmetushaiguseks, kuigi külmetamine neid ei põhjusta. Unistus imeravimist, mis hoiaks ära või raviks kiiresti kõik külmetushaigused, on inimkonnal olnud alati, ja enne tõesti tõhusate hingamisteede viirusnakkuste raviviiside leidmist see unistus ei kao. Kuna viirused on rakus sees, on ravimitega neid väga raske ravida ja ka vitamiinid ei ole siinkohal imevahendiks, sõnas Tartu Ülikooli peremeditsiini dotsent ja perearst Marje Oona. 

«Kui vaadata uuringuid, siis on ajalooliselt kõige populaarsem olnud külmetushaiguse ajal C-vitamiini võtmine. Uuringud on näidanud, et kui viirusnakkuse nähud juba tekivad, siis C-vitamiini võtmisest kasu enam ei ole,» rääkis dotsent. Samal ajal on leitud, et kui seda vitamiini igapäevaselt võtta, võib haigusepisoodide arv mõnevõrra väheneda ja nende kestus lüheneda. «See tähendab, et haigus kulgeb mõne tunni kuni ühe päeva võrra lühemalt. Mina ise ei ole näinud põhjust, miks C-vitamiini selle suhteliselt väikese ja ebakindla kasu nimel võtta,» ütles Oona.

Tuleb ka märkida, et uuringud on tehtud C-vitamiini suurendatud kogusega, umbes 1000 milligrammi päevas, soovituslik tarbimiskogus on 75 milligrammi päevas. Kui inimesel on tõsine C-vitamiini puudus, piisaks Oona sõnul ka tavakoguse võtmisest. Kuna tänapäeval on aastaringselt kättesaadavad värsked puu- ja köögiviljad, ka kartuli säilitustingimused on paranenud, ei ole enamikul inimestel tõsist C-vitamiini puudujääki.  

Eestis minnakse D-vitamiiniga liiale

D-vitamiin on omaette teema, sõnas Oona. «Eestis püütakse hoida D-vitamiini taset väga kõrgel ja normväärtus on sätitud 75 nanomoolini liitris. Kui vaadata teiste riikide soovitusi, siis kusagil nii kõrget normi ei ole. Soomes, Rootsis, Saksamaal ja USAs on soovituslik norm 50 nanomooli liitris ja Inglismaal talvekuudel üle 25 nanomooli liitris,» rääkis ta. D-vitamiini ei pea Oona sõnul tingimata kõik inimesed terve talve jooksul võtma. Samal ajal ei tee soovituslikus tarbimiskoguses D-vitamiini võtmine kahju ja osale inimestele võib sellest olla kasu. Näiteks neile, kes on tubase eluviisiga ja viibivad vähe õues.

Hiljuti avaldatud süstemaatiline ülevaade jõudis järeldusele, et kui inimesel on D-vitamiini puudus ja selle tase on alla 25 nmol/l, võib vitamiini võtmisest tõesti olla kasu viirusnakkuste ennetamisel. Viirusnakkuste vähenemine on suurem väikelastel ja neil, kel on D-vitamiini tase väga madal. Suur osa D-vitamiini soovitustest põhineb vaatlusuuringutel, kliinilised võrdlusuuringud ei ole D-vitamiini lisamanustamise suurt kasu toetanud. 

D-vitamiin on ületähtsustatud

Tõenäoliselt tehakse D-vitamiini ümber rohkem kära kui peaks, uskus Oona. «Ma ise ei võta D-vitamiini regulaarselt juurde. Kindlasti ei soovita megadoose, mida vahepeal on propageeritud,» sõnas ta. D-vitamiin on rasvlahustuv ja Oona sõnul võib inimene liigsest kogusest saada mürgistuse. «Kui D-vitamiini tase tõuseb üle 125 nmol/l, võivad esineda juba kõrvalmõjud. Selliseid inimesi olen ka oma töös näinud. Ägeda mürgistuse korral tekivadki mürgistuse nähud: oksendamine, üldine väga halb enesetunne,» rääkis dotsent ja perearst. 

Uuringud on näidanud, et pikaajaliselt D-vitamiini ülemääraselt pruukides võib tekkida lubjastusriski tõus, eakatel võib suureneda kukkumiste ja infektsioonide esinemise risk. Igapäevase tarvitamise ohutu ülempiir on kuni 4000 ühikut päevas. Riikliku toidusoovituse kohaselt vajab inimene umbes 400–800 ühikut D-vitamiini päevas – see vitamiin tekib nahas päikesekiirguse toimel, seda saab teatud toitudest ning vajadusel ka toidulisandina võtta. 

Polüvitamiinid on neutraalsed

Mõni väidab, et viirusnakkuste ajal ei tasu polüvitamiine võtta, teine jälle, et tasub. Mõlemad on tõenäoliselt müüdid, nentis Oona. «Mina pole selle kohta tõendeid leidnud ning polüvitamiinide mõju viirushaigusele on pigem neutraalne. Nende võtmisest ka muul ajal ei ole tavainimesel leitud mingit erilist kasu,» sõnas dotsent. Küll aga võivad need olla vajalikud mõnele elanikkonnarühmale, kel toidus jääb midagi pidevalt puudu, lisas ta.

«Nagu kõikide asjade puhul, tekib alguses suur entusiasm ning hiljem settib tõde. Suured kliinilised uuringud võrdlusgruppidega võtavad aega ja esialgsed tulemused tulevadki sellest, et määratakse aine kontsentratsioon veres ja vaadatakse kas sellel on seos ühe või teise tervisenäitajaga. D-vitamiiniga see seos kahtlemata tuleb, kas see on aga põhjuslik või mitte, seda selgitavad juba põhjalikumad pikaajalised kliinilised uuringud,» rääkis Oona.