/nginx/o/2018/01/17/7491693t1haf04.jpg)
Meie looduses ja aedades kasvavad ravimtaimed, millel on farmakoloogiline toime inimese organismile. Neid ei nimetata ravimiks, vaid ravimisarnasteks aineteks, mis toetavad organismi paljude erinevate haiguste puhul.
Hea teada: kuidas ravimtaimedest nende kasulikud omadused kätte saada?
/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
8. september 2018, 14:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ravi otstarbel tarvitatakse värsket või sagedamini kuivatatud taime, milleks on kas kogu taim või mõni taime osa (juur, leht, õis, koor). Tervisenõustamise portaalis Kliinik õpetatakse taimede erinevaid ravivõimalusi kasutama.
Ravimtaimede kasutamine pole aga alati ohutu, seepärast on oluline jälgida organismi reaktsiooni ning lõpetada ebasoovitavate kõrvalnähtude ilmnemisel kohe taimega ravimine. Soovitatavalt ei tohi üht taime üle 2–3 nädala järjest tarvitada. Ravimtaimi võib korjata puhtast loodusest (mitte asulatest ega suurte teede äärest) või kasvatada aias.
Ravimtaimedest saab valmistada vesitõmmist, teed, keedist, tinktuuri, mahla, salvi, teha nendega mähist või vanni. Ravimtaimi töödeldakse ainult portselanist, roostevabast terasest või emailitud nõudes.
Vesitõmmise valmistamiseks võetakse 1 osa ürti ja 10 osa vett. Hoitakse 15 minutit keevas veevannis, seejärel lastakse 45 minutit jahtuda ja kurnatakse.
Tee tarvis kallatakse droogile keeva või kuuma vett, anum kaetakse kaanega, lastakse seista 2–10 minutit, kurnatakse. Ühe klaasi vee kohta võetakse üks teelusikatäis droogi.
Keedise tegemiseks valatakse taimeürdile keev vesi, pannakse kas nõrgale tulele või veevanni (nõu olgu kaanega kaetud) ja keedetakse 10–45 minutit. Seejärel lastakse 10–15 minutit tõmmata ja kurnatakse. Kui taimes on rohkesti parkaineid, kurnatakse keedis kohe pärast keetmist.
Alkoholtõmmise ehk tinktuuri valmistamiseks kasutatakse 40 protsendilist viina või piiritust (droogi ja piirituse vahekord on 1:10), mis valatakse droogile. Segu pannakse kinnisesse anumasse ja hoitakse üks nädal toatemperatuuril pimedas. Aeg-ajalt tuleks anumat loksutada, seejärel segu kurnatakse.
Mahl pressitakse või aurutatakse pestud küpsetest viljadest või juuremugulatest.
Salvi valmistamiseks puistatakse peenestatud ürt sulatatud searasva või taimeõlisse, lastakse seista 12 tundi, sulatatakse uuesti üles, surutakse läbi peene sõela purki ning säilitatakse jahedas.
Mähise tegemiseks võetakse droogi ja vett vahekorras 1:5 kuni 1:3 ning vanni tarvis vannitäie vee kohta 3–5 liitrit leotist, milles on droogi eelnevalt leotatud 4–12 tundi. Vannis ollakse 15–20 minutit.
Ravimteed ja -vesitõmmist pole soovitatav säilitada üle ühe ööpäeva, tinktuur säilib 1–3 aastat. Loe rohkem levinuimate ravimtaimede kasutusviisidest ja sellest, milliseid tõvesid nendega leevendada saab.