Perearstid lahkuvad väikestest kohtadest, sest üksi töötada ei taheta

Kõpus perearsti ei ole. «Kõik inimesed, üle 400 suunati teise arsti juurde. Oleks kasvõi kord nädalas perearst, sest Viljandi jääb siiski kaugeks,» rääkis Kõpu elanik Kristiine Sepp. Kõik inimesed, kes olid varem Kõpus tegutsenud perearsti nimistus määrati Viljandi perearsti nimistusse (Kõpu alevist Viljandi linna on umbes 20 kilomeetrit, kuid Kõpu vald läheb kaugemale, kuni Soomaani välja), kes oli aga Kristiine Sepa sõnul kategooriliselt öelnud, et tema Kõppu ei tule.

«Varem käis meil perearst, pensionieelik Olga, Narvast. Teadsime, et see oli tema jaoks raske ja kui ta sai praksise Narva, siis ta läks ära. Aga see käis kõik väga kähku ja aasta lõpus öeldi, et Olgat enam ei ole 1. jaanuarist ja nüüd tuleb teil hakata Viljandis perearsti juures käima,» rääkis Sepp.

Perarstiabi tagamisega kõigile Eesti elanikele tegeleb terviseamet. Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juhataja Pille Saar ütles, et seni on terviseamet suutnud tagada igale nimistule perearsti või ajutise asendaja. Kuna nimistust loobumiseks tuleb perearstil ette teatada vähemalt kuus kuud, siis kuulutab Terviseamet konkursid välja enne kui perearst reaalselt nimistust loobub. Konkursi luhtudes kuulutatakse välja uus konkurss või leitakse nimistule ajutine asendaja.

Küll aga tõdes ta, et hinnates perearstide vanuselist koosseisu, on välja kujunenud selge trend, kus igal aastal suureneb pensioniealiste perearstide arv ja väheneb noorte perearstide arv. Samuti on nimistust loobuvaid perearste hulga rohkem kui uue nimistuga alustavaid.

«Eesti perearstide keskmine vanus on u 55 aastat, samal ajal on 12-13 protsenti töötavatest perearstidest üle 65 aastased ja neil oleks juba praegu täielik vabadus tööturult lahkuda,» sõnab Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooli professor Ruth Kalda.  Selleks, et korvata seda puudujääki, mis tuleb tööturult lahkuvate perearstide mujale tööle siirduvate perearstide arvelt, oleks iga-aastaselt vajalik vastu võtta umbes 40 peremeditsiini residenti.

Terviseamet tegeleb asjaga tõsiselt, kuid neil ei ole palju võimalusi situatsiooni tervikuna muuta, nentis ta. «Jah, nad saavad maksta asendusarstidele tasu, mis on isegi suurem kui nimistuga perearstid endale kohati lubada saavad, aga ka see rahakott ei ole põhjatu ja nagu näha, alati ka ei motiveeri,» See, et maa piirkondades nimistust loobuvate inimeste hulk tõuseb ja asemele ei tule, on Kalda sõnul vaid osalt tervishoiusüsteemi probleem.

Suurel määral iseloomustab see trende meie ühiskonnas tervikuna. «Me iga päev ju loeme ajalehtedest, kuidas maapiirkonnad jäävad inimestest järjest tühjemaks, kuidas suletakse poode ja lasteaedu ja väikekoole, kuidas mitmed ettevõtted lahkuvad. Kas keegi oskaks vastata küsimusele, miks peaks sel juhul tahtma üks noor inimene, kel elu ees ja maailma uksed valla, minema sinna, kust teised lahkuvad?,» küsis Kalda. On võimalik, et selleks motiveeriks üsna suur raha, aga professor arvab, et rahaline mõju on vaid  lühiaegne, mitte pika perspektiiviga.

Küsimus on Kalda arvates raha asemel pigem toetava meeskonna ja keskkonna puuduses. Üksi töötamine on vaid väga väheste unistus, enamasti soovitakse olla kollektiivi liige, kuuluda kuhugi ja jagada teistega. Grupis töötamine võimaldab ka paindlikumalt oma töö ja puhkeaega jagada. Paljud üksi töötavad perearstid ei ole aastaid saanud oma puhkuseid välja võtta, sest ei ole kedagi kes neid asendaks, rääkis Kalda.

«Miskipärast ei ole häirekella löödud siis, kui perearst maal on hädas olnud. Tavapäraselt arvatakse, et perearst ettevõtjana peab ise suutma oma asjad ära korraldada. Aga me ei räägi ju vaid perearstidest vaid patsientidest, kes nendega seotud  on. Iga perearsti nime taga on 1500-1200 patsienti,» sõnas Kalda. Niikaua kuni arvatakse, et perearst ainuisikuliselt vastutab nende 2000 patsiendi eest ja teiste asi ei ole, Kalda sõnul häid lahendusi ei tule. Selline täisvastutus on ilmselt ka see, mis noori mõnevõrra hirmutab, arvas peremeditsiini professor.