/nginx/o/2018/02/13/7574479t1h1406.jpg)
Alzheimeri tõbi on peavalu järel sagedaseim ajuhaigus, kuid teadlikkus sellest on arstkonnas ebapiisav, rääkis Alzheimeri tõve ravijuhendi koostanud töörühma juht, TÜ Kliinikumi neuroloog Ülla Linnamägi.
Alzheimeri tõvega jõuavad eriarsti juurde vähesed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eestis võib olla umbes 13 000 dementsussündroomiga haiget, siis selle probleemiga jõuab erialaarsti visiidile aastas veidi üle 2000, rääkis Linnamägi Med24-le. Ka spetsiifilist Alzheimeri tõve ravi sai 2017. aastal alla 2000 isiku. Samuti ei pruugi nosoloogilised diagnoosid olla täpsed, sest Alzheimeri tõbi peaks moodustama kindlalt üle poole dementsussündroomi haigusjuhtudest, aga ikka on praegu rohkem vaskulaarse dementsuse diagnoose.
Linnamägi loodab, et ravijuhendi vastuvõtmise järgselt suureneb spetsialisti poole suunatud haigete arv ja seega ka diagnoosimise täpsus. Ravijuhend ühtlustab Alzheimeri tõvega patsientide diagnoosimise ja ravi ning üldist käsitlust Eestis.
«Peamine valukoht on selles, mis saab pärast diagnoosi ja ravi määramist. Alzheimeri tõvega patsiendi hooldamisest tingitud koormatus ja läbipõlemisvõimalus on lähedastel ja omastehooldajatel suur. Patsientide ja nende lähedaste nõustamissüsteemide ja tugigruppide kujunemine on veel lapsekingades,» kirjeldas ta.
Lootus on, et juhendi soovitustele toetudes hakkab jõudsamalt välja kujunema ka mittefarmakoloogilist ravi (loov- ja muusikateraapia jne) pakkuv süsteem ja leitakse võimalus selle vähemalt osalisekski riiklikuks rahastamiseks. Praegu on sellega tegelevaid spetsialiste Linnamäe sõnul vähe ning selles valdkonnas napib tervishoiutöötajaid.
See, mis juhendis tähtsaks osutub, sõltub arsti erialast. «Kirurgile näiteks oleks sõnum, et ta patsiendi mäluhäiret tähelepanuta ei jätaks. Mõni inimene võib sattuda arsti juurde ainult juhtudel, kui vaja kirurgilist sekkumist ja kõrgema etapi raviasutusest lahkudes võiks sellekohane märge haigusloos olla, ja samuti soovitus, et vajaks mälufunktsiooni täpsemat hindamist,» soovitas Linnamägi.
Kõige tähtsam on tema sõnul probleemi teadvustamine ja vajadusel inimese suunamine erialaspetsialisti konsultatsioonile. Soovitus on ka see, et lisaks farmakoloogilisele ravile on väga tähtis kamittefarmakoloogiline ehk õige käitumisstiil aitab haigestunu probleemseid käitumishäireid vähendada.
Loe pikemalt Med24 portaalist.