Intensiivne sportlik koormus paneb õlad ohtu

Maiken Mägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõusaaliski peab oma keha piire tajuma.
Jõusaaliski peab oma keha piire tajuma. Foto: panthermedia.net / Arne Trautmann

Õlatraumad tekivad enamasti seepärast, et inimesed hindavad oma võimeid üle ja rassivad trennis lausa looma kombel. Paraku nõuab õlavigastusest paranemine eriti palju kannatlikkust ja vaeva.

Õlaprobleemid esinevad enim inimestel, kelle sportlikud tegevused nõuavad käe viimist üle õlapiiri – näiteks tennis, ujumine, korvpall. Tegelikult pole õla anatoomiline ehitus evolutsiooniliselt sellisteks tegevusteks loodudki, rääkis füsioterapeut Kirsti Pedak TLÜ loodus- ja terviseteaduste instituudi loengusarjal «Treeni teadlikult». «Õla ehitus sobib pigem neljakäpukil kõndimiseks ja puu otsas ronimiseks,» sõnas ta.

Sportlased kukuvad või pingutavad liiast

Vigastuse põhjuse täpset väljaselgitamist segab õlaliigese keerukas ehitus. Selle, kust vigastuse põhjust otsima hakata, määrab trauma mehaanika – kas kukuti sirge käe või õla peale vms. Pedaku sõnul paistab harrastussportlaste ülekoormusvigastuste põhjusena silma ebapiisav kehaline ettevalmistus, aga ka puudulik soojendus ja venitus enne sportima hakkamist.

«Näiteks harrastustasemel korvpallurite ja võrkpallurite seas pole eelsoojendus eriti populaarne. Ka otse töölaua tagant tõustes ja trenni minnes ei ole keha ilma ettevalmistuseta pingutuseks valmis ja vigastused on kiired tulema,» tõi ta näiteid.

Sporditraumatoloog dr Madis Rahu rääkis loengul, et õlavigastused on sagenenud jõusaalihuntide seas, kes pingutavad raskuste tõstmisega üle ning nendest vigastustest taastumine võib olla pikk. Vahel tuleb ette ka traumasid, mis pole seotud käe üle õla piiri viimist nõudvate tegevustega. Ta tõi näiteks rattal kukkumisest tekkinud traumad. «Esialgu võib tunduda, et õlg ei mängi rattasõidul olulist rolli, kuid korralikult taastamata õlavigastus võib edaspidi treeninguid ikkagi segada,» tõdes ta.

Vigastuse iseloomu hindamisel on üks kriteerium valu. Hinnatakse seda, kas valu on pidev ja intensiivne tegevusel või rahuolekus või kas tekib kindlal liigutusel, näiteks käe tõstmisel. Kergemad ülekoormusvigastused võivad paari- kuni kolmenädalase puhkuse järel ise leeveneda. «Kui valu kiirgab kaela või kätte, võib olla trauma tagajärjel tekkinud hoopis närviprobleem, eriti kui käsi ära sureb,» sõnas Rahu.

Levinumad õlatraumad võib Rahu sõnul jagada kolmeks: rangluuliigese nihestus, lihas-kõõluste traumad ning õlaliigese nihestused. Viimane esineb käele kukkumise tagajärjel ja selle puhul on silmaga nähtav õla ebaloomulik asend – seal, kus peaks olema õlaliiges, on justkui tühi koht. Õlaliiges pannakse paika EMOs ning taastumine võib kesta kuni pool aastat.

Rangluuliigese nihestus tekib otse õlale kukkumisest, deformatsioon on kohe näha ning valu tugev. Selles liigeses võivad tekkida muutused ka mikrotraumade või ülekoormuse puhul, näiteks raske koti kandmisest või suurte raskustega jõusaalitreeningust. «Enne tuleb lasta tursel nädal-kaks alla minna ja siis selgitatakse välja, kas operatsioon on vajalik. Operatsioon on näidustatud siis, kui üle 50 protsendi liigesest on nihkunud. Kui kanda kaheksakujulist õlasidet, peaks vigastus paranema 1-2 nädalaga,» selgitas Rahu.

Lihas-kõõluste vigastused on seotud jõusaaliga

Üks suurimaid probleeme – pitsumise sündroom - tekib sporditraumatoloogi sõnul õlaliigese ülekoormamisest ja võib avalduda järgmisel päeval pärast treeningut. Sel puhul kaevatakse valu, kui kätt tõsta küljele või ette ning valu võib tunda anda ka magamisel. Ravi määratakse vastavalt diagnoosile ning kindlasti peab oma treeningkoormused ümber hindama.

Jõusaalisportlastel esineb sageli ka biitsepsi kõõluse rebendit, mis näeb välja nii, nagu lihas oleks õla juurest alla pudenenud. «Kui tegu on biitsepsi ülaosa täieliku rebendiga, ei tehta tavaliselt midagi. Kõõluse alumise osa trauma puhul on vajalik lihase tagasi kinnitamine. Biitsepsi trauma häirib kõige enam kulturiste,» sõnas ortopeed.

Teine levinud trauma on biitsepsi kõõluse tendiniit ehk põletik, mis tekib koormustel, mis nõuavad sadu kordi käe üle õla piiri viimist koos õla pööramisega. Trauma võib esineda näiteks ujujatel. «See võib juhtuda ka siis, kui jõusaalis kangi tõstes käsi natuke vääratab või on koormused liiga suured ja õlga stabiliseerivad lihased nõrgad,» ütles Rahu.

Jõusaalis rassijate probleem on veel suure rinnalihase rebend. Lihas võib katkeda siis, kui inimene lamades suuri raskusi surub ning teeb äkilise liigutuse. «Tavaliselt rebeneb lihas õlavarreluult või kõõluse ja lihase üleminekukohalt, sinna tuleb kohe suur verevalum,» kirjeldas Rahu.

Ravis usalda eksperti

Iga vigastuse ravi nõuab kannatlikkust. Eriti kehtib see sportlaste puhul, kes peavad lihtsalt leppima, et valutavale kohale on parim puhkust anda. Kirsti Pedak nentis, et korralikult ravimata õlavigastus segab nii sportimist kui ka igapäevatoiminguid pika perioodi vältel. Tema kogemuse põhjal võtab ravi aega sageli 3-6 kuud, aga mõnikord kuni aasta.

Kuna enamik lihasstruktuure on Madis Rahu sõnul väga sügaval, ei pruugi külmasalvi või soojendava salviga määrimine olukorda palju leevendada – see võib aidata vaid värske vigastuse puhul. Pigem soovitab ta valuvaigistikuuri. Kasutatakse ka hormoonsüste, kust edasi minnakse juba teraapiaga. Kui need valikud pole tulemust andnud, siis otsustatakse operatsiooni kasuks. Ravi kestus ja sisu sõltub aga juba konkreetsest diagnoosist.

Pedak tõdes, et Eesti inimestele meeldib sageli endale isegi taastusharjutustega valu teha, sest kui pisar silmas pole, siis justkui pole tegevusel mõtet. «Füsioterapeudi juures tuleb sport ära unustada ja tegeledagi taastumisega. Tagasi võib pöörduda erialaspordi juurde siis, kui taastunud on 95 protsenti lihasjõust ja 100 protsenti liigutuste funktsioonidest,» rõhutas ta tasapisi paranemise vajalikkust. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles