Advokaadid: kelle kanda on elu lõpu otsused?

Kujutlege, et satute ootamatu haiguse või õnnetuse tagajärjel olukorda, kus te ei ole võimelised oma tahet avaldama, näiteks olete teadvuseta. Sellises olukorras peab arst tegema otsuse, kas ja millist arstiabi teile osutada. Näiteks olete olukorras, kus arstiabi osutamatajätmisel saabuks surm, samas kui arstiabi osutamisel saaks teie elu küll pikendada, kuid see oleks valude tõttu piinarikas või peaksite edasi elama raske puude või tervisekahjustusega.

Sellises olukorras tahaksime, et oleks võimalus arvestada, kas inimene üldse soovib arstiabi või eelistaks  surra. Kõigil on õigus arstiabist keelduda ja seda ka siis, kui arstiabi osutamata jätmise korral on tagajärjeks surm. Samas dementsena, teadvusetuna jt olukordades ei ole meil võimalik oma tahet väljendada. Kui arst meie tahet ei tea, peab ta kehtiva õiguse kohaselt meie eeldatava tahte välja selgitama meie lähedaste abil. Samas ei pruugi lähedased meie soove nii täpselt teada. Veelgi enam - lähedaste arvamused võivad sootuks omavahel erineda.

Näiteks sattus Ameerika Ühendriikides 1990. aastal 26-aastane Terri Schiavo terviserikke tõttu püsivasse vegetatiivsesse seisundisse. Kui Terri abikaasa leidis, et naine oleks eelistanud surra, siis Terri vanemad pooldasid naise elushoidmist. Terri vanemate soovi tõttu hoidiski sond naist 15 aastat elus. Aga sellest ekstreemsest näitest oluliselt sagedamini tekib arstidel praktikas küsimusi, mis puudutavad vähihaigete patsientide soove ravi jätkamise ja eelistatud raviviiside suhtes nende elu lõpu lähenemisel.

Olukordadeks, kus me ise oma tahet väljendada ei saa, kuid kus arst peab edasise üle otsustama , on mõeldud dokument, mida nimetatakse patsienditestamendiks. Seda teatakse ka kui elutestamenti, tulevikujuhist või patsiendikorraldust. Kuigi nimetus sisaldab sõna «testament», ei ole selle dokumendil pärimisega siiski mingit seost.

Patsienditestament on dokument, milles inimene saab eelnevalt avaldada, millised on tema ravisoovid olukorraks, kus ta oma tahet ise väljendada ei saa. Patsienditestamendis saab näiteks keelduda elustamisest, vereülekannetest, ravimite manustamisest või vegetatiivses seisundis elushoidmisest. Samuti on selle abil võimalik ette määrata asendusotsustaja ehk inimene, kelle arvamus patsiendi tahte väljaselgitamisel loeb.

Kuigi patsienditestament võib olla suureks abiks patsiendi tahte väljaselgitamisel, ei tohiks keegi tunda, et teda survestatakse patsienditestamenti tegema. Keegi ei ole kohustatud ette teadma, kas ta soovib tulevikus raskes tervislikus seisundis saada tervishoiuteenust või mitte.

Oluline on tähele panna, et patsienditestament ei võimalda eutanaasiat, mis tähendab patsiendi elu lõpetamist arsti aktiivsel osalemisel. Eutanaasia kvalifitseeritakse Eestis karistusseadustiku § 113 kohaselt tapmiseks ning see on kriminaalkorras karistatav. See tähendab, et patsienditestamendis ei saa ette näha soovi, et tervishoiutöötaja peaks patsiendi surma saabumist aktiivsete tegevustega kiirendama.

Ka siis, kui inimene patsienditestamendis sellise juhise annab, ei ole arstil õigust seda soovi täita. Küll aga saab patsienditestamendis ette näha juhise tervishoiuteenusest loobumiseks, mispuhul ei ole tegemist eutanaasiaga.

Arvestada tuleb, et patsienditestament on Eestis praktikas alles kujunev instrument ega vii igas olukorras soovitud tagajärgedeni. Eestis ei ole ette nähtud mehhanisme, kuidas informatsioon patsienditestamendi olemasolu kohta arstideni jõuaks. Seetõttu tuleks praegu isikul endal teha vastav dokument võimalikult laialdaselt tervishoiuteenuse osutajatele kättesaadavaks.

Ka sel juhul elustab näiteks kiirabi meid sellest sõltumata, sest üldjuhul temani lihtsalt vastav teave elustamise keelu kohta ei jõua. Selleks, et patsienditestamendi rakendamine oleks tulevikus lihtsam, oleks üheks võimaluseks luua e-tervise süsteemi patsienditestamentide register.

Ka tuleb arvestada, et patsienditestament on Eesti tervishoiutöötajate jaoks uus ja praegu veel võõras instrument. Seetõttu ei saa kindlasti eeldada, et kõik arstid on kohe valmis tegema koostööd ja patsiente sel teemal nõustama.

Kokkuvõtteks või öelda, et kuigi patsienditestamenti on võimalik kasutada Eestis juba praegu, vajab see laialdaseks kasutuselevõtuks palju täpsustusi ja teemaga seotud osapoolte aktiivset kaasamist.