Reinu lugu: kuidas minust sai mitte-diabeetik

Diabeetik mõõdab veresuhkrut.

FOTO: Peter Jobst / Panthermedia / Scanpix

Rein on tubli ja töökas mees, kelle sõnul on diabeet tugevalt muutnud tema ellusuhtumist. II tüübi diabeetik on ta teadlikult olnud 16 aastat. Rein jutustas Terviseuudistele, kuidas ta leidis elus tasakaalu ja julgeb täna enda kohta öelda mitte-diabeetik.

«Ma olen seisukohal, et diabeet algab oluliselt varem kui see diagnoositakse. Enne minu koolitee algust öeldi, et mul on «südamereuma». Olin ka paar korda haiglas uuringutel, aga mis mul tegelikult viga oli, seda ei teagi. 2002. aastal diagnoosis perearst mul II tüübi diabeedi,» kirjeldas Rein.

Esialgu ei osanud mees selle teadmisega midagi peale hakata. Veresuhkur kõikus tal 7 ja 10 vahel (normaalne tase on 3,5-5,5). Põhjust, miks suhkur sedasi kõikus, ta toona ei osanud arvata, veel vähem midagi teha.

«Tänaseks julgen öelda, et II tüübi diabeedi tagajärjel tekkinud tüsistused on väga tugevalt muutnud minu suhtumist ellu ja iseendasse. Ma usun, et kui oleksin pärast diagnoosi saamist osanud oma keha kuulata ja teha sellele vastavalt ka korrektuure toitumisharjumustes, siis oleks õnnestunud ka mõni tüsistus ära hoida,» kõneles Rein.

Kümme aastat tagasi töötas ta edukas erafirmas ning mäletab väga rutiinset elu, mil ta ei jõudnud füüsiliselt ega vaimselt taastuda. Vahel segas mees kanget kohvi Coca-Colaga, et üleval püsida või roolis mitte magama jääda. «See oli nagu tuumakütus, mis andis energiat ning sai jälle paar-kolm tundi tööd teha. Tol ajal ma ka suitsetasin, keskmiselt 20 sigaretti päevas, kuid tänaseks olen seitse aastat mitte-suitsetaja. Praeguseks olen ka palju rahulikuma töö peal ja lõpetan tööpäeva umbes kell kolm päeval, sest diabeedi tüsistused on mõjutanud ka minu nägemist,» kirjeldas mees. 

Kui Rein oli juba mõned aastad teinud rahulikumat tööd, tabas teda insult. See oli tema jaoks hoiatus füüsilise keha poolt, mis andis märku, et organismis ei ole kõik korras. Mees leiab, et kui me õpiks rohkem oma keha tundma ja kuulama, siis märkaksime palju kiiremini keha poolt tulevaid hoiatusi, mis võiks viidata sellele, et tuleks midagi muuta.

«Üldiselt on ikka nii, et inimene peab «paugu» kätte saama, enne kui hakkab mõistma. Minu puhul pani insult mind teistmoodi mõtlema ja oma keha rohkem austama. Kõige olulisem on see, et ma ei kurda, sest tänu oma kogemusele olen saavutanud oma elus tasakaalu,» nentis Rein.

Täna pole ta terveks saanud ning vajab ravimeid, kuid julgeb öelda, et hakkas justkui teiseks inimeseks. «Ma hakkasin mitte-diabeetikuks. Kasutasin sama meetodit nagu suitsetamisegagi, ma ei jätnud suitsetamist maha, ma hakkasin mitte-suitsetajaks. Ma olen meditsiinilises mõttes diabeetik, kuid hingelt diabeetik ma ei ole,» sõnas ta. 

Loe Reinu teekonnast pikemalt Terviseuudistest