/nginx/o/2018/03/26/7727047t1h0918.jpg)
«Olin 19-aastane, kui pidin kargud kätte võtma,» rääkis noorukina elektrijaama tööõnnetuses jala kaotanud Robert Kirbits (88). Ta selgitas, et 2014. aastal soetas Eesti Energia talle hädapärasteks sõitudeks auto, kuid see läks katki ja nüüd ei raatsi superkontsern talle enam sõidukit anda – kuigi seadus neid selleks kohustab.
Võlaõigusseadus nimelt sätestab, et ettevõte peab kandma tööõnnetuses viga saanud inimese abivahendite ja tervisekulud, kirjutab Pealinn. Mõistagi kuulub ka auto ühe jalaga inimese abivahendite juurde, sest valikut ju pole: proteesi toel ei saa, eriti kõrges vanuses, pikemaid maid jala käia. Elektrijaama tööõnnetuses kunagi jala kaotanud Kirbits aga kurdab, et suur energiakontsern, kes mitmes maailma otsas, näiteks USA-s ja Jordaanias suurprojekte arendab, on nüüd otsustanud katsetada huvitavat kokkuhoiuplaani. Nimelt jätnud ta ilma invaautost.
«Viimati toetasid nad mind autoga 2014. aastal, kui andsid 1998. aasta Nissan Micra. Selle karbid olid alt aga nii läbi roostetanud, et kui hakkasin neid käega kobama, pistsin käe alt põhjast kogemata autosse sisse,» kirjeldas Kirbits.
Tolleks ajaks oli rahvas juba mitu aastat elanud kaasa Eesti Energia investeeringute saatusele USA Utah' kõrbes ja Jordaanias. See pani mehe mõtlema, et kas tema arvelt kokku hoitud pisku pidi ehk samuti suurinvesteeringuid toetama: «Aga kas minu arvelt siis sobib kokku hoida?»
Visa vanahärra lasi sõidukit töökojas keevitajatel turgutada, kuid mullu sügisel oli väikeauto käigukasti rikke tõttu uuesti otsad andnud. Ilmselt kujunenuks remont kallimaks kui tolle eaka väikeauto väärtus, ning nõnda jäi Kirbits jalameheks.
«Minust pole enam õiget hääletajat. Praegu oleks mul vaja sõita uuringutele Kohtla-Järve haiglasse,» näitab ta arsti saatekirja. «Perearstini on mul kodunt ka umbes 900 meetrit minna.» Umbes sama palju maad tuleb ära poeni. Vanahärra sõnul aitavad teda pärast õnnetu Micra loojakarja lahkumist sõbrad ja tuttavad. Varem on Eesti Energia teda toetanud Moskvitši ja veel mitme autoga, millega ta oma sõidud tehtud sai.
Nüüd aga kirjutas Eesti Energia personalijuht Tiina Drui Kirbitsale, et kuna kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenused on igati heal tasemel, võiks Kirbits hoopis sotsiaaltöötajate jutule minna. «Eesti Energia on Teile eelnevalt hea tahte märgiks soetanud sõiduauto kahel korral, viimati 2014. aastal,» teatas Drui kirjas Kirbitsale.
Kohtla-Järve sotsiaalosakonna ametnikud kinnitavad, et nad oleksid lahkelt nõus sõidutamisega aitama. Aga Kirbits veab Eesti Energiaga vägikaigast, et mitte asjata koormata sotsiaalhoolekannet – kui tal auto oleks, saaks ta enda sõidutamisega arsti juurde ja poodi ise suurepäraselt hakkama. «Seadus on täitmiseks!» põrutab Kirbits. «Kui muu ei aita, lähen Sutteri enda jutule!» viitab ta EE juhile. «Ega ma auto puhul ainult nendele lootma ei jääkski, ma paneksin ikka oma raha ka juurde.»
«Kui Eesti Energia ei raatsi tööõnnetuses kannatanule autot soetada, peavad nad tema käsutusse andma auto koos juhiga, mis läheks neile kahtlemata veel kallimaks,» tõdes ka kutsehaigete liidu juhatuse liige Aleksander Nukka. Sotsiaalkindlustusamet teatab sisuliselt sama: võlaõigusseaduse kohaselt on tööandjal kohustus hüvitada lisakulutused, mis tööõnnetuse ohvril tekivad seoses tema puudega, sealhulgas proteesid, abivahendid ja sõidukulud. Auto liigitub sel juhul abivahendiks.
Eesti Energia kõneisik Henri Arras väitis, et aastate jooksul on firma Kirbitsale hüvitanud proteesid ja sanatooriumikulud. «Oleme hüvitanud proteeside soetamise ja remondi ning sanatooriumikulusid ja maksame kannatanule iga kuu hüvitist. Lisaks oleme varem hüvitanud ka sõiduauto soetamise kulusid, viimati 2014. aastal,» märkis Arras. «Kuid arvestades, et kohaliku omavalitsuse sotsiaalabiteenuste kättesaadavus on aastatega tõusnud ning auto soetamine ega remontimine ei kuulu tööandja kohustuste hulka, siis me edaspidi autoga seonduvaid väljaminekuid ei hüvita.»
Loe lugu täismahus Pealinnast.