Rinnaoperatsioonist taastuv Eesti naine: pärast oli tunne, nagu oleks järjest auto, trammi ja rongi alla jäänud (1)

Sireti jaoks sai kõik alguse emaks saamisest. «Mõtet oma rindade korrigeerimisest hakkasin veeretama juba aastaid tagasi – siis, kui avastasin, mis mu rindadest peale lapse saamist saanud oli,» räägib naine. Siret lisas, et emaks olemine ei tähenda, et ta ei peaks oma kehaga rahul olema ja seetõttu sai ka selline valik langetatud. 

Rindade suurendamise poolt rääkisid nii kaunis välimus kui ka sellega kaasnev enesehinnang. «Ainsaks miinuseks oli alguses ehk protseduuri hind – olgem ausad, selle raha eest saaks perega üsna mitu korda välismaal puhkamas käia,» muigab Siret.

Kõige rohkem hirmutas naist operatsiooni juures pikk taastumisaeg. «Põhimõtteliselt kaks nädalat peab voodis pikali olema, käsi tõsta ei saa, sest koed ja lihased peavad rahulikult taastuda saama,» lausub ta.  

Kuid millega tuleks ühel naisel siis enne rinnaoperatsioonile minemist arvestada? «Esiteks tuleb sada protsenti kindel olla, et suuremad rinnad on see, mida sa tahad ja vajad. Seejärel broneeritakse aeg arsti konsultatsioonile, kus vaadatakse üheskoos üle rindade algne seisukord ja soovitav tulemus: proovitakse erinevaid implantaate ja selle käigus saab endale sobivad ilusti välja valida,» räägib Siret.

Ta rõhutab, et valida saab nii rindade kuju kui suurust. «Siis tutvustab arst, milline operatsioon täpselt välja näeb, lisaks saab kaasa ka palju materjali, millega kodus tutvust teha,» nendib Siret. 

Hiljemalt kaks nädalat enne operatsiooni peab andma vereanalüüsid ning käima rinnauuringul. «Kindlasti peab teadma, et operatsiooni ajal peab olema tippvormis: ei tohi olla tõbine, põletikulisi vistrikke ei tohi samuti olla. Operatsiooni ei tehta ka menstruatsiooni ajal,» lisab Siret. Ka igasuguse trenni peab umbes pooleteiseks kuuks ära unustama – see on keelatud kaks nädalat enne ning kuu aega pärast lõikust.

Protseduur ise kestab kõigest tund aega. «Läksin lauale ja kui ärkasin, olid mu rinnad üle aastate jälle tagasi,» meenutab naine.

Suurimaks üllatuseks oli talle tunne, mis valdas peale operatsiooni narkoosist ärgates. «Umbes selline, nagu oleksin alustuseks auto alla jäänud, siis trammi alla ja kõige tipuks rongi alla ka veel! Õnneks peale valuvaigistite võtmist see valu siiski taandus.»

Tänaseks on Sireti lõikusest möödas täpselt nädal. «Krõbistan siin valuvaigisteid ja proovin end tasapisi natukenegi liikuma saada – natuke abitu tunne on küll, tuleb tunnistada! Kohati meenutab väikest last, kes iseseisvalt millegagi hakkama ei saa. Õnneks on see kõik mööduv.»

Täieliku paranemiseni on küll veel aega, aga juba praegu on ta tulemusega väga rahul. «No nii ilusad on ju! Minu meelest ei peaks sellised lõikused kuidagi tavapärasest meditsiinist inimeste suhtumise osas erinema – me kõik oleme inimesed ja meil on õnneks erinevaid asju vaja. Mina võin ausalt öelda, et olen nüüd sellele ühe pika sammu lähemal!»