Silmade laserlõikuse läbinud Kaie: hakkasin esimesel korral välja minnes peaaegu nutma

Kaie on üks neist, kes pidi prille kandma hakkama juba varases lapsepõlves. «Mäletan, et koolis kiusati mind selle pärast ikka omajagu, aga prillideta ei näinud ma üldse - eriti just kaugele,» meenutab naine. Ta lisas, et oli oma klassis läbi põhikooli jooksvalt ainus õpilane, kes pidi kogu aeg prille kandma ja tol ajal suhtuti prillikandjatesse nagu tulnukatesse, ta oli seetõttu aastad üsna üksik hunt.

Keskkooli lõpus otsustas naine, et on aeg läätsesid proovida. «Minu silmad neid ei kannatanud - muudkui kipitasid lakkamatult ja suurem osa ajast oli tunne, et tahaks läätsed silmast rebida. Kuid kandsin ma neid sellegi poolest - ikka parem, kui luupidega mööda ilma ringi käia,» räägib ta.

Kodus kandis ta ikka prille edasi. «Ma usun, et prillikandja elu on midagi sellist, mida terve silmanägemisega inimesel on üsna keeruline endale täpselt ette kujutada. Küll on prillid kadunud, siis õnnestus mul neid korduvalt ära lõhkuda ja no udustest klaasidest ei ole vist mõtet rääkidagi,» muigab naine.

Silmade laseroperatsioonist unistas Kaie juba ammu. «Minu tädi oli selle varasemalt ära teinud ja see julgustas mind mingil määral laserlõikust ette võtma. Ma olin seda teemat temaga korduvalt arutanud ja teadsin enam-vähem, mis mind ees ootab. Põhimõtteliselt paningi aja kirja ja istusin Tallinn-Riia bussi peale.»

Mingisuguseid hirme tal seoses lõikusega eriti olnud. «Ehk ainus asi, mida pelgasin, oli see, et pean silmi sundkorras mingi aja lahti hoidma ja taolised sundolukorrad muudavad mind alati pisut ärevaks,» tunnistab Kaie. Ta lisas, et oleks olnud parema silmanägemise nimel valmis ka suuremaid ohvreid tooma.

Laseroperatsioon ise võttis aega kõigest veerand tundi. «Sellest mõnikümmend sekundit toimus siis reaalne laseri-protsess, mille ajal võttis silme eest ikka päris kirjuks! Valu ei teinud küll miski mitte kordagi ja vastupidiselt oma hirmule suutsin ka silmasid vajaliku aja ilusti lahti hoida,» rääkis naine. Sealne personal oli tema sõnul kogu protsessi vältel väga abistav ja toetav.

Tulemusi märkas Kaie juba järgmisel päeval. «Kuna läksin peale lõikust kohe hotelli magama ja nina toast samal õhtul välja ei pistnud, siis avastasin nägijate maailma enda jaoks alles operatsioonile järgneval päeval. See tunne oli küll kirjeldamatu - prillid jäid kotti, läätsesid ei pidanud ka silma sättima ning sellest kõigest hoolimata nägin välja minnes kõike nii uskumatult detailselt,» rääkis ta.

Kaie on siiani oma tädile meeletult tänulik, et ta mul silmade laserlõikusele minna soovitas, sest tulemus on uskumatu. «Kohati lausa naeruväärne, kui vähese aja ja vaevaga endale tänapäeval ideaalse nägemise saab!»

«Ma hakkasin esimesel korral välja minnes peaaegu nutma, sest selgus, et olin terve oma senise elu põhimõtteliselt pimeduses elanud. Kes oleks arvanud, et maailmas on nii palju kauneid värve ja detaile, mis aastaid kuidagi minuni ei jõudnud,» on Kaie tulemustega äärmiselt rahul. See ei ole keskmise inimese jaoks ehk kõige odavam protseduur, aga Kaie sõnul on see on iga senti absoluutselt väärt.

Elu prillikandjana Kaie endale enam ette ei kujuta. «Ma ei taha sellele ajale tagasi mõeldagi, veel vähem seda uuesti elama hakata! See aasta prillide ning läätsedeta on minu jaoks täiesti vabastav olnud. Üks suur igapäevane mure vähem! Nüüd polegi muud, kui ainult iga päeva nautida,» lausub naine.