Erinevates vaktsiinidest, nende olemusest ning minevikust, olevikust ja tulevikust, annab ülevaate ravimiameti kliinilise hindamise büroo spetsialist, immunoloog ja arstiteadlane Liina Salur.
Immunoloog Liina Salur: ükski Eesti immuniseerimiskava vaktsiin ei sisalda elavhõbeda ühendeid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaktsineerimise ajalugu ulatub tagasi aastasse 1796, kui Edward Jenner tegi esimese rõugete vastase vaktsineerimise. Kuna teadmised mikrobioloogiast ja inimese immuunsüsteemist olid väga algelised, jõuti järgmiste vaktsiinideni alles 19. sajandil, kui sündisid vaktsiinid marutõve, koolera ja katku vastu.
Vaktsineerimise kuldajastu saabus 20. sajandi keskel, kui viirusi hakati kasvatama koekultuuridel. Korraga töötati välja nii poliomüeliidi surmatud kui ka elusvaktsiin. 1960ndatel võeti kasutusele kolm klassikalist elusvaktsiini leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. 1980ndatel võeti kasutusele konjugeeritud vaktsiinid ja geenitehnoloogiaga loodud rekombinantsed vaktsiinid.
Konjugeeritud vaktsiini valmistamiseks seotakse haigustekitaja raku polüsahhariid mõne valguga ehk valgulise kandjaga. Sel moel on valmistatud näiteks lapseea mädase meningiidi tekitaja Haemophilus influenzae b-tüübi vastane vaktsiin. Geenitehnoloogia lubab infektsioonitekitaja antigeeni toota pärmi, imetaja, putuka või taime rakkudes. Selliselt toodetud vaktsiine nimetatakse rekombinantseteks vaktsiinideks ja esimene selline vaktsiin oli B-hepatiidi vaktsiin, mis toodeti pärmiraku abil. Järgnesid gripi ja papilloomiviirusvaktsiinid.
Klassikaliselt on nelja tüüpi vaktsiine: surmatud ehk inaktiveeritud vaktsiinid, nõrgestatud elusvaktsiinid, allühikvaktsiinid ja toksoid-vaktsiinid. Surmatud ehk inaktiveeritud vaktsiinid, mis sisaldavad surmatud haigustekitajaid, olid ainuvõimalikud 19. sajandil, kui ei tuntud muid võimalusi ohtlike haiguste vältimiseks.
Nõrgestatud vaktsiinid sisaldavad elusaid haigustekitajaid, mida on muudetud selliselt, et nad ei oleks inimesele ohtlikud. Neil on säilinud organismis paljunemise võime, kuid nad ei tekita haigust. Allühik- ehk komponentvaktsiinides ei kasutata kogu haigustekitajat, vaid osa sellest – antigeeni, mis kutsub organismis esile antikehade tootmise ja sellega immuunvastuse.
Toksoid-vaktsiini valmistamiseks muudetakse bakteritest puhastatud toksiinid kahjututeks toksoidideks, mis siiski säilitavad oma antigeensuse.
Erinevatel vaktsiini liikidel on oma eelised ja kindlad kasutusvaldkonnad. Näiteks on nõrgestatud elusvaktsiinid heade immunogeensete omadustega. Samas on need vaktsiinid väga tundlikud (lagunevad kergesti välistegurite toimel), nad ei sobi kasutamiseks rasedatele ega tõsise immuunpuudulikkusega patsientidele.
Inaktiveeritud vaktsiinid on nõrgema immunogeensusega, neist tingitud immuunsus ei ole kuigi pikaajaline. Toksoid-vaktsiinid on ohutud ja säilivad hästi, samas ei ole toksoidid kõrge immunogeensusega ja selle parandamiseks lisatakse vaktsiinile adjuvanti ning kasutatakse vaktsiini korduvaid annuseid.
Lisaks kasutatakse kahest või enamast vaktsiinist valmistatud preparaate, mille manustamisega saab kaitsta üheaegselt mitme nakkushaiguse vastu. Samas ei põhjusta see immuunsüsteemi ülekoormust. Eeliseks on süstete arvu ja kõrvaltoimete sageduse vähenemine. Seega on igal vaktsiini liigil oma eelised ning kindlad kasutusvaldkonnad.
Vaktsiinid ja nende valmistamise tehnoloogia on muutunud vastavalt teaduse arengule. Vaktsiinide koostist on muudetud ka säilitusainete osas. Kuna säilitusainena kasutatavaid elavhõbeda sooli on üritatud seostada mitmete kõrvaltoimete põhjustamisega, on hirmude välistamiseks vaktsiinitootjad hakanud üha enam vaktsiine pakendama steriilsetesse ühedoosilistesse viaalidesse, millele säilitusaineid ei lisata.
Ükski Eesti immuniseerimiskavavaktsiin ei sisalda elavhõbedaühendeid. Üksikutesse mitmedoosilistesse viaalidesse pakendatud vaktsiinidele on nende säilivuse tagamiseks lisatud etüülelavhõbedat (tiomersaali). Samas on selle kogus väga madal ning uuringud on näidanud, et see väljutatakse organismist soolestiku kaudu ja oluliselt kiiremini kui sellest erinev metüül-elavhõbe ning ei põhjusta mingit ohtu.
Integreerides teadmisi immunoloogia ja mikrobioloogia vallas, kasutades geenitehnoloogiat ning matemaatilisi ja loommudeleid, on vaktsiinide väljatöötamine paranenud nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Toodetakse vaktsiine, mis sisaldavad puhastatud antigeene, mille reaktiivsus on madal ja mis on seetõttu ka ohutumad. See võimaldab seada eesmärgiks ennetada või ka ravida võimalikult palju haigusi vaktsiinide abil.
Suuri lootusi pannakse DNA-vaktsiinide arendamisele. Fookuses on ka vaktsiinide efektiivsuse ja ohutuse tõstmine adjuvantide abil. Adjuvantide ülesanne on võimendada, kiirendada ning pikendada immuunvastust. Seni on adjuvandina enim kasutatud alumiiniumsoolasid.
Arvati, et need tekitavad manustamiskohas antigeeni depoo, kust siis antigeen aeglaselt vabaneb ja püsib nii kauem organismis. Nüüdseks on teada, et nad mõjutavad immuunsüsteemi, tekitades mõõduka põletiku, soodustades selle kaudu immuunvastuse teket.
Seoses geenitehnoloogia arenguga on võetud kasutusele pöördvaktsinoloogia - mikroobi genoomi poolt kodeeritud kõikide potentsiaalsete antigeenide identifitseerimine ja testimine. Sel moel tehakse kindlaks seni tundmatud ja tugevalt immunogeensed vaktsiini tarbeks sobivad sihtmärgid. Pöördvaktsinoloogia abil valmistatud meningokokk B vaktsiin sai Euroopas kasutusloa 2012. aastal.
Klassikaliste, profülaktiliste infektsioonide vastaste vaktsiinide kõrvale on tulemas terapeutilised ehk ravivaktsiinid. Näiteks vähivastaste terapeutiliste vaktsiinide mõte on aktiveerida organismi immuunsüsteemi vähiantigeenide suhtes, mis aitaksid takistada kasvaja metastaaside levikut.
Seega on vaktsiinid aegade jooksul olulisel määral edasi arenenud ning tehnoloogiat täiustatakse veel tänapäevalgi pidevalt, kuid vaktsiinid on olnud ja jäävad meie ainukeseks kaitseks mitmete väga raskete haiguste ennetamisel.