Arst toob välja suurimad vead Eesti laste toitumises (3)

Einberg on sageli kokku puutunud lastega, kelle terviseprobleemide peamine põhjus on eale mittesobiv toit ja tasakaalustamata toitumine. Tema sõnul teevad vanemad lastele toitu pakkudes sageli kergesti välditavaid vigu.

Toit ei vasta eale

Einbergi sõnul ei arvesta osa vanemaid, et lapse seedetrakt teeb läbi muutusi lapse kasvades ja arenedes, mistõttu tuleb lapse toidumenüü koostamisel arvestada tema vanust. Ta selgitas, et pärast esimest eluaastat peaks laps tasapisi üle minema pere toidule ja pooleteise aastaselt peaks ta sööma sama toitu, mis vanemad. «Lapsel lõikuvad esimesed hambad kuue- kuni kaheksakuuselt. Kahe- kuni kolmeaastaselt lõppeb hammaste lõikumine ja lapsel on suus 20 piimahammast. Hammaste arengust ja arvust suus sõltub toidu närimine ja tahke tükilise toidu söömine» selgitas tohter. Kui laps võtab kaalus normaalselt juurde ja areneb hästi, siis võiks ta kuus esimest kuud toituda üksnes rinnapiimast ja pärast seda tuleks talle hakata andma lisatoitu. Kui lapse kaaluiive on puudulik, siis võib lisatoitu hakata andma juba neljandast kuust.

Uusi maitseid tuleks lapsele tutvustama hakata tasapisi. Kui lapsele on ühte toitu pakutud mitu päeva järjest ja see lapsele sobib, siis võib see toit edaspidigi menüüsse jääda. Tuleb arvestada seda, et lapse põhitoit on esimesel eluaastal kas rinnapiim või selle puudumisel piimasegu.  

Poolfabrikaadid ja valmistoit

Lastele antakse liiga sageli ohtralt lisaaineid sisaldavaid poolfabrikaate ja valmistoitu. Olenevalt kvaliteedist, ei pruugi selline toit sobida täiskasvanutelegi, kuid lapse tervist võib see  oluliselt mõjutada.

Liiga palju maiustusi

Lapsele maiustusi pakkudes tuleks Einbergi sõnul lähtuda väikelaste toidupüramiidist. «Üks kuni kaks portsjonit magusat päevas, mida väikelastele soovitatakse, ei tee kindlasti paksuks,» rääkis Einberg, kes soovitab lastele anda suhkrut parajas koguses ja vältida ka äärmuslikku, suhkruvaba dieeti. Üks portsjon sisaldab keskmiselt 40–70 kilokalorit ja on näiteks kaks teelusikatäit mett, suhkrut või moosi, 10–15 grammi küpsist, kümme grammi šokolaadi, kümme grammi kompvekke või üks detsiliiter mahlajooki. «Ei juhtu midagi, kui väikelaps paneb hommikul pudru peale kaks lusikatäit moosi või sööb 15 grammi küpsist. Küll aga ei tasu talle kohe pärast sööki uuesti kommi anda,» rääkis arst. Maiustused on tema sõnul libe tee, sest lastele hakkavad need tavaliselt meeldima ja nii on raskem ka liialdamist vältida.

Lehmapiim esimesel eluaastal ei sobi

Kuigi pudru valmistamiseks võib lehmapiima kasutada juba lapse esimesel eluaastal, ei tohiks seda joogipiimana menüüsse võtta enne, kui laps on vähemalt aastane. See ei tähenda siiski, et piima pelgama peaks. «Väikselapse menüüs on piimal päris suur roll. Näiteks peaks aastane laps piimast saama poole oma päevasest toidukogusest. See võib olla rinnapiim, piimasegu või lehmapiim,» selgitas Einberg.

Pähklid on väikelapsele ohtlikud

Esimesel eluaastal peaks väikelapse toit olema püreestatud või peenestatud ja ka teisel-kolmandal aastal ei tohiks see olla väga suurte tükkidena, sest muidu on lapsel seda ebamugav närida ja pealegi on ka oht, et ta tõmbab toidu kurku. Sama võib juhtuda ka pähklite, rosinate ja seemnetega, mis sisaldavad küll palju kasulikke toitaineid, kuid võivad põhjustada lämbumisohtu.

Üle- ja alatoitmine

Kui arsti juures käies ilmneb, et laps võtab kaalus liiga palju või vähe juurde, siis võib põhjus olla toitumises. Kehakaalu dünaamikat ja lapse kasvamist on hea jälgida lapse kasvu- ja kaalukõvera alusel. Mis puutub lapse pikkuskasvu, siis keskmiselt kasvab laps esimesel eluaastal 24–25 cm, teisel eluaastal 12–13 cm ja kolmandal 7-8 kuni sentimeetrit aastas. Väikelapse energiavajadus on keskmiselt 1000–1400 kilokalorit päevas.

Esimesel viiel eluaastal Eesti lapsed Einbergi sõnul tavaliselt ülekaalulised ei ole, kuid pärast seda sattub lastearstide juurde ka väärtoitumise tõttu rasvunud lapsi. «Käesoleva sajandi algusest hakkas Tallinna Lastehaigla arstide vastuvõttudele tulema järjest rohkem ülekaalulisi lapsi, mistõttu tegime lastehaiglasse ülekaaluliste laste päevaosakonna, et neid lapsi ja nende vanemaid aidata,» rääkis Einberg. Ta toonitas, et rasvunud lapsi ohustab juba teismeeas teise tüübi diabeet.

Liiga ühekülgne toit

Peale kilokalorite on Einbergi sõnul väga oluline jälgida sedagi, et laps saaks kätte kõik vajalikud toitained, sealhulgas vitamiinid ja mineraalid. Laste normaalseks kasvuks ja arenguks on väga olulised raud ja kaltsium ning rasvhapped. Seevastu valgu, soola ja suhkruga liialdada ei tohiks. Soolestiku mikrofloorale on väga olulised puuviljad ja juurviljad, mis sisaldavad muu hulgas kiudaineid. Ka liha ja kala ei tohiks menüüst välja jätta.

Väikelaps ei ole väike täiskasvanu

«Väikelapse kõht on küll viis korda väiksem kui täiskasvanul, aga mõne toitaine vajadus on ühe kilogrammi kehamassi kohta kordi suurem,» rõhutas Einberg. Väikelaps vajab näiteks 5,5 korda rohkem rauda, neli korda rohkem kaltsiumi ja seitse korda rohkem D-vitamiini.

Lapsed ei armasta salateid

«Minu kogemus näitab, et lastele meeldib süüa köögi-ja puuvilju eraldi. Kui need on kokku segatud, siis lapsed ei pruugi neid süüa,» rääkis Einberg. Nii võib juhtuda, et ema näeb kõvasti vaeva ja teeb lapsele hästi maitsvatest köögi- või puuviljadest salati, kuid laps seda sööma ei nõustu. See ei tähenda aga tingimata, et salati koostisosad lapsele eraldi pakutuna ei meeldi.

Lauakombed jäetakse unarusse

Kuigi lapsed armastavad sageli süüa näppudega, tuleks neid Einbergi sõnul maast-madalast söögiriistu kasutama õpetada. «Üheaastane laps peaks juba oskama lusikaga süüa, kolmeaastane laps võiks süüa kahvliga ja enne kooli võiks talle õpetada ka nuga kasutama,» soovitas lastearst.

Vanem ja laps söövad sama lusikaga

«Meie kultuuris ei söö täiskasvanud ühest lusikast toitu ja samasuguseid kombeid tuleks õpetada ka lapsele,» selgitas Einberg. Seepärast soovitavad lastearstid muretseda ka päris väikestele lastele oma sööginõud. Samuti võib juhtuda, et nakkushaigusesse jäänud ema annab pisikud lapsele edasi. «Kui teist lusikat kusagilt võtta ei ole ja ema on täiesti terve, siis tavaliselt ei juhtu midagi, kui ema sööb lusika pealt ära selle, mida laps ei võta, kuid haigena ei tohiks kindlasti lapsega samalt lusikalt süüa,» hoiatas lastearst.

Vähene austust toidu vastu

Mõnes kodus lennutatakse toit, mida laps ära ei söö, lapse nähes prügikasti. «Austus toidu vastu peaks olema piisavalt suur, et seda minema ei visata, liiatigi siis lapse nähes,» arvas Einberg. See ei tähenda siiski, et ema peaks lapse taldrikule jäänud toidu ise ära sööma, vaid selle võiks näiteks pereliikmete vahel ära jagada. Kui toitu jääb pidevalt järele, siis tuleks toitu valmistada väiksemas koguses.

Last sunnitakse sööma

«Lapse sundimine ja keelamine lõppevad tavaliselt üsna halvasti,» rääkis Einberg. Seetõttu ei tohiks last ka sööma sundida, sest siis võib tal mõne toiduaine vastu veel suurem vastumeelsus tekkida või veel hullem – laps söödetakse paksuks. See ei tähenda siiski, et lapsele toitu, mis talle esialgu ei meeldi, väikese pausi järel uuesti tutvustada ei tohiks. Einberg soovitab appi võtta kavaluse. Näiteks võib köögiviljad panna piimasupi või kotleti sisse. Abi võib olla sellestki, kui toit lapsepäraselt kaunistada. 

Lastele joostakse toiduga järele

«Kui kogu perele on tehtud üks, tervislik ja maitsev toit ja laps ei söö seda, siis ei tasu talle kohe eraldi toitu tegema hakata,» soovitas arst. «Kui lapsel kõht tühjaks läheb, siis küllap ta ka sööb seda toitu või sööb ta  järgmise toidukorra ajal rohkem.» Kui hakata lapsele toiduga järele jooksma, siis võivad menüüst paljud kasulikud asjad välja jääda või lapsel tekkida tunne, et jonnimine on hea võimalus eesmärgi saavutamiseks.  

Ebaregulaarsed toidukorrad

Kui söömine käib kella järgi, siis seedub toit paremini ja kasuks tuleb see hiljem ka siis, kui tuleb minna lasteaeda või kooli. Päevas võiks olla kolm põhitoidukorda ja kaks oodet. «Kõige parem oleks ooteks süüa puuvilju või marju, kuid kui üheks ooteks sööb laps ära ühe portsjoni magusat ja joob peale piima, siis ei juhtu ka midagi,» rääkis lastearst.

Ettevaatust toitumisnõustajatega

Kui lapsel on tervisemured ja vanem kahtlustab, et need võivad olla seotud toitumisega, siis tuleks minna perearsti vastuvõtule. Kui probleem seal lahendust ei leia, siis tuleks pöörduda lastearsti poole. Toidunõustajatesse ja internetist leitud infosse tuleks aga suhtuda ettevaatusega. Kindlasti võib usaldada riiklikke toitumissoovitusi ja nende põhimõtete järgi koolitatud toitumisnõustajaid, kellel on olemas vajalik haridus ja kogemus lastega töötamisel. Kes lastega töötanud ei ole, ei oska ka sobivat nõu anda.