L, 24.10.2020

Teadlased leidsid põhjuse, miks inimaju nii suureks kasvas

Inimaju Suurbritannia koepangas

FOTO: NEIL HALL / REUTERS

Inimaju on meie keha kohta ebaproportsionaalselt suur ning tarbib suure osa meie energiast. Uus teadustöö leidis, et evolutsiooniliselt vastuoluline organ kasvas selliseks tänu kultuurile, mitte inimsuhetele. 

Võrreldes teiste liikidega on inimese aju peaaegu kuus korda suurem, kui oleks meie kehale eeldatav. Kuigi rikkalikult hallollust annab intellektuaalsed eelised, on suure aju ülalpidamine kulukas. See tarbib viiendiku keha energiast, kirjutab Phys.org.

Inimeste aju suurus on pikka aega teadlastele hämmeldust valmistanud, sest evolutsioon üritab tavaliselt tarbetutest asjadest vabaneda. Inimestel on arenenud aga nii suured ja energiamahukad ajud. Kui enamus organisme saavad hakkama väikse ajuga või üldse ilma selleta, siis on inimliik otsustanud ohverdada osa keha kasvu suurema aju võimekuse jaoks. Kolmapäeval teadusajakirjas Nature avaldatud uuringus väidavad teadlased, et nad saavad lõpuks paljastada, kuidas ja miks inimaju nii suureks kasvas.

Nad pakuvad välja, et inimaju laienes peamiselt vastusena keskkonnast tulevale survele, mis sundis inimliiki tulema lagedale aina uute võimalustega, kuidas toitu ja varjupaika leida ning teadmised järeltulevatele põlvedele edasi kanda. Uus teooria erineb varasemast hüpoteesist, mille järgi kasvas mõtlemisorgan tänu aina keerulisematele inimsuhetele.

«Tulemused on intrigeerivad, sest nende järgi on paljud sotsiaalse elu keerukamad osad hoopis tagajärg, mitte põhjus aju laienemiseks,» ütles uurimuse kaasautor Šoti ülikooli teadlane Mauricio Ganzalez-Forero. Suur aju pärineb tõenäolisemalt keskkonnas esinevate probleemide lahendamisest ja kuhjunud kultuurist, kui sotsiaalsest manööverdamisest.

Alates meie ahvisarnasest esivanemast australopiteekusest, kuni Homo sapiensini on meie aju kasvanud kolm korda. Arvatakse, et nii suure aju ülalpidamine tuleb aeglase kasvu arvelt lapsepõlves. See teeb meie järeltulijad haavatavamaks ja kauem vanematest sõltuvamaks kui teistel loomadel.

Koos kolleegi Andy Gardneriga lõi Gonzalez-Forero matemaatilise mudeli, et mõõta, kas ökoloogiliste ja sotsioloogiliste probleemidega kokkupuutumisel on aju kasvule mõõdetav mõju ning kui suur see võiks olla.

Mudelajudele anti ette ökoloogilisi katsumusi: saagi leidmine halva ilma või karmi maastikuga, toidu säilitamine, et seda hallituse või riknemise eest kaitsta ning vee hoidmine põua ajal. Samuti pakuti «ajudele» sotsiaalseid katsumusi, et testida koostöötamisele ja inimeste ja gruppide vahelise võistlemise mõju organi kasvamisele.

Leiti, et koostöötamine seostus aju mahu vähenemisega, sest tõenäoliselt lasi see inimestel teiste peale loota ning enda aju kasvatamise pealt energiat kokku hoida. Uurijad leidsid aga, et keerulised ökoloogilised probleemid kasvatasid aju.

Kuid miks kasvasid inimajud rohkem kui teistel loomadel, kes keerulistes olukordades elasid? Tõenäoliselt tänu kultuurile, võimele õppida keerulisi oskusi teistelt inimestelt.