Pereõde: õpitud abitust ja imede ootamist kohtab patsientide seas palju

FOTO: Ronalds Stikans / PantherMedia / Ronalds Stikans

Patsiendid ootavad tihti meedikult imesid ja kotiga tervise jagamist, mis tekitab vajaduse teha rohkem ennetustööd ja suurendada terviseteadlikkust, tunnistas Linnamõisa Perearstikeskuse pereõde Maarja Saaremets intervjuus Pereõe ajakirjale.

Kui kaua olete pereõena töötanud ja miks otsustasite just selle eriala kasuks?

Pereõena asusin tööle 2015. aasta suvel ehk tänavu täitub kolm aastat. Minu kutsevalik ei käinud selliselt, et teadsin juba lasteaias, kelleks tahan saada. Pärast õpinguid Tartu Ülikooli füsioteraapia erialal sain üsna pea aru, et see ei ole minu jaoks päris õige. Kuna meditsiiniga seonduv oli mulle siiski südamelähedane ja huvitav, otsustasin alustada õpinguid õe erialal Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. 

Esmatasandi praktika oli mulle üks meeldejäävamaid ning mõistsin, et minu töökohaks peab saama perearstikeskus. Suur eeskuju oli ka minu õde, kes oli juba mõne aasta pereõena praktiseerinud ning selle valikuga äärmiselt rahul. Ja loomulikult tööaeg – vabad nädalavahetused ning päevane töö on pereõeameti üks boonuseid. 

Mis pereõetöö juures teile rõõmu valmistab ning milline osa tööst muudab selle mõnikord keeruliseks?

Järjest suurenev individuaalsus, tegelemine igas eas patsientidega ning vaheldusrikas töö on vaid mõned positiivsed küljed. Pereõetöös on oluline pidev isiklik areng, enda koolitamine ning uute teadmiste ja oskuste omandamine – kui jõuan oma töös punkti, kus mul ei ole enam midagi õppida, siis ei ole sellel erialal jätkamine minu jaoks enam huvipakkuv. Loomulikult on iga pereõe jaoks parim osa tööst rahulolev ja tänulik patsient, kes on saanud oma murele lahenduse.

Kui tuua välja murekohti, siis üha suurenevate nimistute ning perearstide ja -õdede puuduse tõttu on vastuvõtud tihti väga koormatud ning patsiendiga tegelemiseks ettenähtud aeg piiratud. Suure koormusega töötades on keerulisem tagada mõlemaid osapooli rahuldavat patsiendikesksust. Suurenenud on ka patsientide iseteadlikkus oma ravist ja paranemisprotsessist, mistõttu leiame end kahjuks tihti klienditeenindaja rollist.

Kuidas kirjeldaksite n-ö läbilõikelist perearstikeskuse patsienti? Mis on tema head ja vead?

Perearstikeskusesse pöörduvaid patsiente saab liigitada eelkõige vanuse ning aastaaja järgi. Näiteks suvel kohtab enim krooniliste haigustega patsiente, samas kui sügis-talvisel perioodil on koridorid täitunud köhivate ja nohuste lastega.

Klassikaline perearstikeskusesse pöörduv patsient on üha suurenevas infotulvas oma sümptomeid juba guugeldanud, pannud endale diagnoosi ning tuleb vastuvõtule, et saada sellele kinnitust ning ravi. Samuti soovib ta anda rohkelt analüüse, et välistada kõikvõimalikud haigused. Ühest küljest on see positiivne, kuna selline käitumine näitab, et inimene hoolib oma tervisest ning julgeb murega vastuvõtule pöörduda. Aga kahjuks on üha enam näha olukordi, kus patsiendid ei julge või ei taha võtta vastutust oma tervise eest. Õpitud abitust kohtab palju.

Teine osa patsientidest on eakad oma krooniliste haiguste ja polüfarmakoteraapiaga. Kahjuks kohtab üha vähem terveid eakaid patsiente. Üldjoontes on perearstikeskuse patsient siiski tänulik ja korraldusi järgiv, julgeb vabalt suhelda ning jagab oma muresid ja rõõme nii perearsti kui ka -õega.

Diana Ingerainen on välja toonud, et Põhjamaades on iseparanevate haigustega vastuvõtule pöördumist palju vähem kui Eestis ja see on saavutatud tänu sellele, et seal pööratakse suurt tähelepanu patsientide koolitamisele juba maast madalast. Tuginedes oma igapäevasele tööle – kas see põlvkond on juba sündinud, kes on tulevikus terviseteadlikum ning suudab iseparanevate haiguste korral otsustada, millal piisab kodusest ravist? 

Minu arvates see põlvkond kahjuks veel sündinud ei ole. Pigem on jäänud mulje, et vanem põlvkond on selles küsimuses terviseteadlikum. Üks suur erinevus noorte ja vanemaealiste vahel on see, et noored pöörduvad juba esimesel võimalusel sooviga ravi saada. Vanemad patsiendid ravivad end esialgu koduste meetoditega ning kui see ei anna tulemusi, pöördutakse vastuvõtule. 

Kadumas on vanaemade ravitarkused ja talupojamõistus. Patsiendid ootavad tihtipeale meilt imesid ning kotiga tervise jagamist. Nende jaoks on keeruline mõista, et viirushaigusest paranemisele aitab enim kaasa puhkus, rohke vedeliku tarbimine ja aeg.

Olen nõus, et patsientide koolitamine selles küsimuses peaks algama maast madalast, kuid võibolla tasuks mõelda ka vastuvõtu tasuliseks muutmisele. Näiteks Rootsis on visiidi maksumus 20 eurot ning teatud summa ületamisel kaob omaosalus tasumisel. Visiiditasu kehtestamine võiks lühendada ravijärjekordi ja iseparanevate haiguste korral pöördumist.

Loe intervjuud täismahus Med24 portaalist.