/nginx/o/2017/10/13/7208063t1h851e.jpg)
Täiskasvanud inimesest on vastutustundetu helistada kohe kiirabisse selle asemel, et näiteks magaja juures ennekõike peatuda ja küsida, kas temaga on kõik korras, kirjutab Kivimäe perearstikeskuse perearst dr Karmen Joller.
Perearst: esmalt võiks ikka vaeva näha ja kontrollida, kas inimene üldse vajab kiirabi
29. mai 2018, 14:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taas on päevakorda tõusnud teema, et kiirabil kulub tohutult aega väljakutsete peale, millega saaks aidata kas perearst või tuleks tegelikult toime ka inimene ise. «Puuki ei saadud korralikult välja, 15 aastat tagasi on olnud trauma ja nüüd jalg valutab,» tõi tänases Tartu Postimehes näiteid TÜ kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm.
Ka perearst Karmen Joller tõi sotsiaalmeedias värvika näite, kuidas inimene võib arvata, et teeb head, kuid lükkab tegelikkuses vastutuse inimese seisundi kontrollimise ees siiski kiirabi kaela.
«Üks noormees teeb sörkjooksu. Näeb, et keegi lamab teeäärsel pingil. Eemalt ei ole aru saada, kas tegemist on teadvuseta inimesega või lihtsalt puhkajaga. Kui ta lähemale jõuab, siis ei saa ka hästi aru, aga mis vahet seal on. Noormees võtab taskust mobiili, helistab 112 ja palub tulla kiirabil kontrollida, kas inimene äkki vajab abi. Selle asemel, et korra peatuda ja inimese juures kõva häälega öelda: «Halloo! Kas teiega on kõik korras?»
Ei. Kuna noormees ei soovi oma jooksuringi katkestada, et seda ühte lauset inimeselt küsida, aga ta on ju korralik ja vastutustundlik kodanik, siis otsustab ta paluda kiirabil tulla ja kontrollida, sest nii on ta oma vastutuse kellelegi üle andnud ja järelikult on kõik hästi. Kiirabi tulebki. Küsib: «Halloo! Kas teiega on kõik korras?»
/nginx/o/2018/05/01/7818975t1hdc23.jpg)
Vastus: «Jah, jäin hetkeks tukkuma. Aitäh äratamast.»
Kas see noormees tõesti ei mõista, et ta tegelikult käitub äärmiselt vastutustundetult, lükates edasi kiirabi jõudmist järgmise abivajaja juurde ja raisates maksumaksja raha? Kui sellise kõne teeks laps, siis kiidaksin seda last südamest. Aga täiskasvanud või peaaegu täiskasvanud inimene võiks ikka nii palju vaeva näha, et peatub korraks ja küsib: «Halloo! Kas teiega on kõik korras?»
Kui inimene vastab ja temaga on kõik korras, saab noormees rahulikult oma jooksuringi jätkata. Kui inimesega ei ole kõik korras, siis see tähendaks, et keegi peaks inimese juures olema, kuni kiirabi saabub. Esimesed minutid sündmuskohal on kriitilise tähtsusega. Teinekord piisab inimese elu päästmiseks sellestki, kui inimene lihtsalt külili keerata - aga selles osas oskab juba väga hästi juhendada 112.
Pealegi - kiirabibrigaadid on erinevad. Kui Häirekeskusel on olemas täpne info, saab ta abivajaja juurde suunata kõige õigema brigaadi. Äkki on sellel inimesel vaja reanimobiili, mitte õebrigaadi? Seega - kõigepealt kontrollime, kas tegemist on tõelise abivajajaga, ja alles siis helistame.
*Selle noormehe asemel võib olla ka mõni neiu või naine või vanem mees või kes iganes. Kiirabi jaoks on sellised kutsed frustreerivalt tavaline nähtus,» kirjutab dr Joller.