Tai koopajuhtumi valguses: kui kaua peab inimene toidu ja veeta vastu?

Ühendkuningriigi sukeldujad leidsid poisid üheksa päeva pärast kadumist, kuid kuna koopad on kitsad ja suurte vihmasadude tõttu üleujutatud, siis raske katsumus nende päästmiseks alles algab, kirjutab Health24. Poisteni püütakse toimetada vett ja toitu, kuid seegi on raskendatud. See omakorda tõstatab küsimuse, et kui poisid on juba üheksa päeva olnud tõenäoliselt söömata-joomata, siis kui kaua nende tervis veel vastu peab?

• Loe Tai poiste päästeoperatsioonidest rohkem siit: Tai poiste päästmiseks tuleb hakata võtma riske

Inimene võib toiduta vastu pidada 30-40 päeva, ent sealjuures on märksa tähtsam tagada tema vedelikuvajadus, selgub 1997. aastal meditsiiniajakirjas the British Medical Journal avaldatud ülevaatest. Nälgimise peamised sümptomid (apaatsus, endassetõmbumine, loidus, ekstreemne kaalukaotus) avalduvad hiljemalt 35.-40. päevaks, näljasurm võib saabuda 45. ja 61. päeva vahel. On palju tegureid, millest sõltub inimese vastupidavus kriisiolukorras, eelkõige tema vanus, kehakaal, üldine tervis ja organismi võime ainevahetust energiasäästmise eesmärgil aeglustada.

Ka Southamptoni Ülikooli meditsiinikeskuse professor dr Mike Stroud kinnitas, et toiduta on võimalik vastu pidada kuni 60 päeva. «Üldjuhul on see vahemik, mille järel näljastreikijad vanglas surevad,» nentis ta, kuid lisas, et nemad viibivad sealjuures soojades ja kuivades tingimustes. «Keskmine inimorganism toodab puhkeasendis umbes 100 vatti kehasoojust. Keha vajab aga enam energiat, mille saab ta toidust, et organid ei hakkaks üksteise järel välja lülituma. Selleks läheb aga aega kuni 60 päeva, enne kui see juhtub,» selgitas ta. Dr Claude Piantadosi Põhja-Caroline Duke’i Ülikoolist peab aga inimese maksimaalseks vastupidavuseks ilma toiduta kuut nädalat. «Suure kehamassiga inimene võib vastu pidada ka kauem,» sõnas ta.

Kui inimene on kuus tundi söömata, hakkab organism kehas säilitatavast glükogeenist tootma glükoosi. Veerand sellest energiast kasutatakse ära aju töö tagamiseks. Keha läheb ketoosiseisundisse 72 söömata oldud tunni järel ning on sunnitud leidma alternatiivse energiaallika, kui glükoosivarud on ammendunud. Kehas hakatakse lõhustama valke, et nendes leiduvaid aminohappeid glükoosiks tootma hakata. Seega asub keha lõhustama lihaseid, et energiat toota ja ellu jääda.

1-2 nädalaga hakkab keha jääma vitamiinide ja mineraalainete nappusesse, mis võib immuunsüsteemi nõrgendada. Sel juhul võib organismi rivist välja lüüa juba kergemgi külmetus või muu haigus. Ellujäämisvõimalus ilma veeta on aga märksa väiksem. Sõltuvalt ilmaoludest arvavad eksperdid, et inimene peab veeta vastu keskmiselt nädala.

«Üldiselt järgitakse 100 tunni reeglit – olenevalt välisest temperatuurist peab inimene veeta vastu keskmiselt 100 tundi. Kui ilm on jahedam, on ellujäämisšansid suuremad. Kui inimene on otsese päikesevalguse käes, on see aeg lühem,» tõdes dr Piantadosi. George Washingtoni Ülikooli teadlane Randall Packer lisas, et suuresti sõltub keha vedelike tasakaal sellest, kuidas inimene energiat kulutab. «Mida rohkem energiat kulub, seda rohkem kaotate vedelikke. Vähesel määral vett kaob kehast iga kord, mil välja hingate. Vedelikke kaotame higistades ning ainevahetusprotsesside kaudu. Tasakaalu tagab vaid pidev veejoomine,» selgitas ta.

Ekstreemsetes tingimustes võib täiskasvanu tema sõnul higistamisega kaotada isegi 1-1,5 liitrit vedelikke tunnis. Kui seda kogust kiiresti veejoomisega ei asendata, langeb keha vedeliketase kiirelt ning väheneda võib vere maht. «Kui kaotate sel viisil kiirelt enam kui seitse protsenti oma kehakaalust, näeb organism palju vaeva, et vererõhku kontrolli all hoida. Kui see ei õnnestu, hakkab aeglustuma verevool elutähtsatesse organitesse, sealhulgas neerudesse. Kui neerud pole võimelised verd filtreerima, hakkavad kehas kuhjuma jäätmed, mis võivad viia neerupuudulikkuse ja surmani,» tõdes Packer.