Levinud on arvamus, et vanaduses on dementsus midagi enesestmõistetavat. Arvatakse, et pole vahet, mis tüüpi dementsusega on tegemist, niikuinii seda ravida ei saa. See suhtumine on vale – paljud dementsusega kulgevad haigused on ravitavad.
Väärarusaam: dementsus on vanaduses enesestmõistetav
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
5. september 2011, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valearusaama põhjusel jääb suur osa dementsussündroomi kahtlusega patsiente ka diagnoosimata, rääkisid Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja dr Katrin Gross-Paju ja kliiniline neuropsühholoog Liina Vahter meditsiiniuudiste portaalile Mu.ee.
Selline suhtumine on tohtrite hinnangul vale - paljud dementsusega kulgevad haigused on ravitavad. Ka Alzheimeri tõve puhul on võimalik patsiente aidata ja toetada ning olukorda ravimite abil kauem stabiilsena hoida.
Samuti ei ole dementsus ainult eakate probleem, seda võib esineda ka 40-aastastel. Igal juhul on oluline, et patsient ise või tema lähedased pöörduksid mäluhäirete tekkides arsti poole.
Aastaid tagasi uurisid dementsust psühhiaatrid. Nüüd tegelevad sellega üha rohkem neuroloogid ja kliinilised neuropsühholoogid – vastava kutsega spetsialiste on Eestis seitse.
Kõigepealt on vaja kindlaks teha, kas inimesel on üldse dementsus või mitte. Seejärel uuritakse patsienti edasi.
See, kui põhjalikke uuringuid patsiendile teha, sõltub konkreetsest olukorrast. Eakal inimesel piisab lühikesest testimisest, noorel võib vajalik olla põhjalikum uuring. Neuropsühholoogiline hindamine võib kesta kaua ja kõik patsiendid polegi võimelised seda läbi tegema.
Neuropsühholoogilisi teste korraldavad kliinilised ja neuropsühholoogid. Praktikas kasutatakse mitut komplekstesti, mis hõlmavad nii erinevaid teste kui ka samade testide erinevaid vorme. Ühe testi tulemuste järgi ei saa veel midagi kindlat otsustada.
«On hea, kui on olemas palju erinevaid teste ja rohkem materjali uuringute tegemiseks,» ütles Liina Vahter. «Varem otsiti ühte kindlat kahjustust, näiteks halb mälu. Nüüd on eesmärk inimese ajukahjustuse ulatusest rohkem teada saada.»
«Ei piirduta ainult nõrkade kohtade leidmisega, vaid üritatakse tuvastada ka patsiendi tugevad küljed. Neuroloogilise rehabilitatsiooni eesmärk on püüda arendada inimese tugevaid külgi, et kompenseerida vajakajäämisi. Oluline on, et inimene saaks võimalikult hästi hakkama, mitte aga piitsutada takka neid funktsioone, mis on selgelt kehvad,» lisas Vahter.