Suhkruhaigus võttis Christeli paremalt silmalt nägemisvõime täielikult, vasaku silmaga näeb ta aeg-ajalt varje ja värve. See ei takista aga ülikoolis õppivat neiut elu nautimast ja isegi seiklusrajal ronimast.
Nägemise kaotanud tüdruk: «Kui tahan, suudan kõike!»
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
7. september 2011, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mida mõeldakse, et me [nägemispuudega inimesed - toim] ei tee, me teeme. Võib-olla me teeme natukene teistmoodi – katsume rohkem, aga ikkagi võtame ette ja saame hakkama,» rääkis Christel Õhtulehele.
Üheks abimeheks on neiul labrador Roosi, kes oskab otsida treppe, pinke, uksi, teed ning järgib maantee servas kõndimise korral ka liikluseeskirju.
Ka ülikoolis käies aitab Christelit Roosi, samuti aitavad koolitööga hakkama saada diktofon ja arvutiprogramm, mis loeb kirjalikud materjalid neiule ette.