Kui inimene ei viitsi tervisesporti teha, peetakse teda tavaliselt laisaks. Kanada McMasteri ülikooli uuring näitas, et põhjus võib olla hoopis pärilik ning vähese liikuja sportlik võimekus muutub ajaga üha kehvemaks.
Mida kauem trennist hoiduda, seda raskem on uuesti alustada
7. september 2011, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kanada bioloogid kasutasid erilist laborihiirte liini. Närilised olid muidu terved, kuid nende pärilikkusaine hulgast oli eemaldatud kaks geeni, mis on vajalikud lihasharjutuste tegemiseks. Sellistel hiirtel on lihastes vähem raku energiamajanduse eest hoolitsevaid mitokondreid, samuti on kehv nende glükoosi ainevahetus, vahendas Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.
«Tavalised laborihiired armastavad väga joosta. Ilma nende geenideta närilised on väga viletsad jooksjad ja väsivad ruttu. Puuris toimuvat jälgides on näha, milline on seal olevate loomade geenikomplekt. Seda isegi siis, kui kõik hiired on väga sarnase välimusega,» selgitas uurimuse juht Gregory Steinberg.
Uurija arvates ongi väljalülitatud geenidega hiirte kehva võhma põhjuseks väike arv mitokondreid. «Treenides kasvab mitokondrite arv. Nüüd saime teada, milline ensüüm ning millised geenid selle eest vastutavad,» selgitas ta.
Teadlase sõnul on uurimistulemus oluline meeldetuletus inimestele, kelle igapäevaelus on liikumist üha vähem. Inimeste sportlik võimekus muutub üha kehvemaks ning seetõttu väheneb mitokondrite hulk lihastes. Mida kauem olla passiivne, seda raskem on uuesti spordiga alustada.