Raskel ajal peletab stressi aktiivne tegutsemine ja meelelahutus

Eger Ninn
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Depressioonil on omad kindlad tundemärgid.
Depressioonil on omad kindlad tundemärgid. Foto: SCANPIX

Iga päev depressiooni all kannatavate patsientidega tegelev kliiniline psühholoog Kersti Luuk leidis oma doktoritöös, et meie naised on stressinähtudele topelt altimad kui mehed. Stressi leevendamiseks aga tuleks minna trenni ja olla aktiivne.

Ajakiri Universitas Tartuensis küsis Luugilt täpsemalt doktoritöös uuritud stressi ja depressiooni kohta.

Stress on tuntud nähtus. Ent kõneldakse ka distressist ja eustressist, mil moel neil vahet teha?

Arvatakse tõesti, et stress on leierdatud ja mitmetähenduslik termin ning pakutakse paremat sõna nagu allostaas. Aga eustress on positiivne stress, organismi pingeseisund, mis tekib, kui saame midagi head ja meil on hulk positiivseid emotsioone. Distress tekib siis, kui on juhtunud midagi sellist, mis teeb ärevaks või kurvaks. Näiteks sündmused, kus inimene tunneb, et ta võib midagi kaotada või ongi kaotanud. Jääb ta siis haigeks või katkeb pikaajaline suhe. Siis on inimene kaotuseseisundis ja tal tekivad distressi emotsioonid.

Kas stressi ja depressiooni puhul on üks teisest ohtlikum?

Iseenesest stress on algselt hea asi. Ta on mõeldud selleks, et muutunud olukordadega toime tulla. Kui tekivad juba tugevad negatiivsed emotsioonid, mis kestavad pikemat aega, siis pole see enam organismile kasulik, vaid tekitab suurt tasakaalutust ja mõjutab kõiki teisi funktsionaalseid süsteeme peale emotsioonide. Ses mõttes on depressioon palju kahjulikum.

Mis olid teie enda jaoks kõige huvitavamad leiud doktoritöö kirjutamise ajal?

Kui analüüsisime vaimse tervise kahte komponenti – ühelt poolt seda, kuidas inimene on oma eluga rahul ja teiselt poolt seda, kui palju tal on negatiivseid emotsioone – siis rahulolu ja distressi vahelised seosed olid meestel ja naistel erinevad. Eriti hämmastas eluga rahulolematuse ja ärevuse määra vaheline negatiivne seos naistel.

Praegu räägitakse sellest, et võib-olla naiste stressikäitumine on rohkem selline «hoolitse ja ole sõbralik» selle tavalise «põgene või ründa» strateegia asemel. Naiste üldises eluga rahulolus oli rahulolu peresuhetega märksa olulisem kui meestel. Just suhete, eriti peresuhete olulisusest võimendatud «hoolitse ja sõbrusta» reaktsioon võiks olla üks võimalikest seletusest ärevuse puudumisest olukorras, millega ei olda rahul.

Tundub, et eeltoodud emotsionaalne reaktsioon ei soodusta aktiivset probleemilahendust ega hõlbusta emotsioonitöötlust, mida kinnitab ka negatiivsete emotsioonide ja põhiliste emotsionaalsete häirete suurem levimus naiste hulgas. Meeste puhul ilmnes, et depressiooni sümptomid käisid hästi kokku sellega, kui rahul nad olid oma vaba aja veetmisega. Järeldasime, et vabaajategevustel on oluline roll meeste emotsioonitöötluse soodustamises ja psühholoogilise distressi reguleerimisel.

Kuidas stressiga toime tulla?

Meeste puhul on väga selge, et peaks tegelema hobidega. Vaatamata rasketele aegadele ja tegelikult eriti just siis. Paraku kipub olema nii, et kui on rasked ajad ja meeleolu läheb alla, siis inimesed täidavad hambad ristis kohustusi ja jätavad meelelahutuse kõrvale. Tundub, et meestele see absoluutselt ei sobi. Meelelahutuse tera peab elus ikka sees olema, et raskete olukordadega toime tulla. Naistele peaks soovitama suuremat aktiivsust. See on tore, et nad sõbrustavad ja hoolitsevad, aga ka neil võiks olla rohkem kodu- ja töövälist aktiivset tegutsemist endi taastamiseks. Paljusid asju saaks teha ka koos perega.

Analüüsisite väitekirjas Eesti rahva terviseuuringuid aastatest 1996 ja 2006. Mis neist ilmnes?

2006. aasta uuring näitas, et asjad on meie elanikkonna seas palju paremaks läinud. 18–65-aastaste töötavate meeste seas oli 3,3 protsenti olulisi depressioonisümptomeid ja naiste seas oli sama näitaja 6,8 protsenti. Ka esmakordses uuringus oli naistel depressiooninäitaja meeste omast kaks korda suurem. Naistel oli see toona 15 protsenti ja meestel 6–7 protsendi vahel. Ärevuse sümptomeid oli sellest valimist 3,9 protsendil meestel ja 8,8 protsendil naistel.

Miks on meie naistel on distressi kaks korda enam kui meestel?

Keegi ei oska sellele täpselt vastata. Meie uuring näitas, et naised on lapsepõlvekeskkonna ebasoodsatele tingimustele vastuvõtlikumad, mis soodustab psühholoogiliste eelduste väljakujunemist distressiks. Kui siis hilisemas elus on mingid probleemid, kas või see, et majanduslik olukord pole kõige parem, siis on neil naistel, kes lapsepõlves rohkem ebastabiilsust ja vähem kindlustunnet kogesid, suurem risk reageerida just nii, et neil on rohkem emotsionaalseid probleeme.

Kas 2006. aasta stressinäitajad on koht muretsemiseks või normaalne tasakaal nagu igas ühiskonnas?

Arvan, et põhjust muretsemiseks pole, eriti kui teame, et muretsemine on väga halb toimetulekustrateegia. Usun, et see on loomulik areng praegu. Oleks oluline paremini aru saada, mis võiks olla meie jaoks need teed, et ka naistel oleks vähem distressi. Ja eraldi küsimus on see, et mehed vähem alkoholi tarbiks ja nendega vähem õnnetusi juhtuks. See jäi meie tööst välja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles