PERHi juhtivpsühholoog: Eestis võib abivajaja sattuda ka isehakanud «psühholoogi» juurde (1)

See, mis maani saab psüühikahäiret ravida, sõltub konkreetsest juhtumist. Enamasti on meeleolu- ja ärevushäired ravitavad. «Ka siis, kui tekib esimene psühhoosiepisood ja patsient jälgib oma ravirežiimi korralikult, on võimalik, et see ei kordu. Kui aga psühhoosiepisoodid muutuvad krooniliseks, skisofreenia on välja arenenud, ei saa me haigust ära võtta, aga toimetulekut toetada küll. Ravimid hoiavad sümptomaatika kontrolli all, patsient võib tööl käia ja elada nagu terve inimene. Samuti saab aidata psühhoteraapiaga, mille käigus õpib patsient sümptomitega paremini toime tulema,» kirjeldas Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhtivpsühholoog Eerik Kesküla.

Tema sõnul on psühhoteraapias mitmeid koolkondi, aga enim soovitatakse tänapäevastes ravimanuaalides kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, kus tegeldakse inimese mõtlemise, tunnete ja käitumise seoste analüüsi ning nende mustrite muutmisega, mis häireid alal hoiavad.

«Näiteks on keegi sotsiaalselt ärev, kardab suhtlemist nõudvaid olukordi. Ta hakkab suhtlemist üldse vältima, mis on ka loogiline – miks peaks tegema seda, mis ei meeldi ja tekitab ebamugavustunnet. Mida rohkem seda teha, seda rohkem ärevus suureneb, sest inimene hakkab aina enam kartma, mis kõik võib minna valesti, kui ta kellegagi suhtlema hakkab, kuni selleni, et ei saa enam kodust väljuda. Niimoodi ei teki reaalsest elust vastupidist kinnitust, et kõik need hirmud enamasti ei realiseeru ning toimetulek võib olla üsna hea. Kui ta saab kogemusi, et ärevuseks pole põhjust, siis see aja jooksul väheneb,» rääkis psühholoog.

Kui Ameerika filmidest nähtub, et psühhoteraapia tähendab diivanil pikutamist ja oma murede ärarääkimist, siis Kesküla sõnul ei pruugi lihtsalt muredest rääkimine eriti efektiivne olla. «Sõltumata koolkonnast on psühhoteraapia järjekindel tööprotsess, mille käigus püüame saavutada käitumise muutumise ja püsivad funktsionaalsed muutused ajus. Niisama rääkimine võib aidata sel määral, nagu murede jagamine ikka aitab, aga psüühikahäirete raviks jääb niisama jutustamisest väheks.»

Suund üha täpsemaks ja tõenduspõhisemaks

Kesküla sõnul täiustuvad psühholoogias meetodid, mis aitavad hinnata aju tööd ja seda, kuidas üks või teine ajutegevuse häire inimese tegevuses avaldub. «Meil on näiteks testid konkreetsete ülesannetega, mille käigus püüame aru saada, mis on tegevused, millega inimene hakkama ei saa ja miks. Plaanis on kasutama hakata rohkem arvutipõhist testimist, seal on mõõtmistulemused täpsemad.» 

Ta kinnitab, et testid on usaldusväärsed, isegi kui vastajal on soov ennast kuidagi paremas valguses näidata. «Kui testime kognitiivseid funktsioone, siis paremat vaimset võimekust pole võimalik teeselda. Psühholoogiliste küsimustike puhul võib küll inimene püüda endast paremat või ka vaevatumat muljet jätta, kuid hästi konstrueeritud testid võtavad seda juba arvesse.»

Just tõenduspõhisus on see, mida nüüdisaegne psühholoogia inimeste aitamise juures aluseks võtab. Nii mõnigi varasem meetod on jäänud teaduslikus psühholoogias tagaplaanile, näiteks ei kasutata Regionaalhaiglas ravivõimalusena hüpnoosi. Kesküla kinnitas, et sekkumistehnikate arendamine ja diagnostika täpsustumine on võetud suunaks ka välisriikides. Samas sõltub igas riigis psühholoogiteenuse korraldus rahastusest. Eestis on tema sõnul murekohaks see, et on küll haigekassa teenuseid, mida kliinilised psühholoogid peaksid teostama, aga puudub riiklik väljaõppesüsteem, kuidas selle kvalifikatsioonini jõuda.

«Arstidel on arstiõpe ja riiklikult toetatud residentuur, aga kui praegu lõpetab psühholoog magistriõppe ja tahab saada kliiniliseks psühholoogiks, siis selleks saamine ja õppimine sõltub tema tööandja ning inimese enda initsiatiivist, ilma et kumbki saaks mingitki riiklikku tuge,» tõdes psühholoog. Selline olukord toob kaasa spetsialistide nappuse. Kesküla leiab, et kliiniliste psühholoogide väljaõpe võiks olla sarnaselt arstide residentuuriga riiklikult rahastatud ning töö selle nimel ka käib.

Psühholoogia pole pehme eriala

Ometi on psühholoogia Tartu Ülikooli üks populaarsemaid erialasid - Kesküla nõustus, et sisseastujaid jagub, aga paljud katkestavad juba esimesel õppeaastal. «Enamik inimesi, kes läheb psühholoogiat õppima, arvab, et see on eelkõige inimeste aitamine. Siis tuleb välja, et psühholoogia on pigem reaalteadus. Bakalaureuseõpe koosneb teadustöö alustest, kõrgemast matemaatikast, andmetöötlusest, statistikast,» selgitas juhtivpsühholoog. 

Kliiniline psühholoogia, psüühika häirumise hindamine, tuleb pigem magistriosas. Esmalt õpitakse, kuidas psüühikat uurida, kuidas töötab taju, kuidas näeme-kuuleme, neurobioloogiat, ajutegevust. Psühholoogia pole mingil juhul pehme eriala, nentis Kesküla. Ehk on see põhjus, miks paljud end psühholoogiks või terapeudiks nimetavad inimesed pole Tartusse üldse asja teinud. Kui uskuda internetti, tegutseb Eestis terve hord psühholooge-terapeute, kes õppinud erakoolides ja lihtsalt kursustel ning koolitustel.

Kesküla tõdeb, et kui meditsiinidoktoriks saab end nimetada ainult arstikvalifikatsiooniga inimene, siis psühholoog on praegu lihtsalt ametinimetus, selle kasutamine pole Eestis reguleeritud. Nii võib abivajaja sattuda ka isehakanud psühholoogi juurde. Ka terapeudiks võib end nimetada kes tahes, alustades bioväljade korrastajatega, lõpetades kivimite ja kristallimaagiaga.

Psühholoog ütles leplikult, et kui inimene usub end kristallidest abi saavat, siis pole midagi katki. «Usk võib teatud maani aidata, seeläbi võib tekkida käitumismustrite muutumine, mis omakorda enesetunnet parandab. Muret tuleb tunda siis, kui tegemist on tõsise haigusjuhtumiga. Siis oleks vaja juba väljaõppega psühhiaatreid ja kliinilisi psühholooge. Skisofreeniat, paraku, usuga ei ravi,» rõhutas ta.