Haruldane haigus: naisel tekkis üleöö aktsent, millest saab ta lahti vaid lauldes

Indianapolises elaval Ellen Spenceril on diagnoositud välismaise aktsendi sündroom ning see on põhimõtteliselt ka kõik, mida arstid sellest teavad, vahendas Daily Mail. Peaaegu kümme aastat tagasi ärkas naine hommikul üles uue ootamatu aktsendiga, mis põhjustas väga palju segadust. Spencer oli isegi kurb, et ta ei kõla enam enda moodi. Erandiks on vaid laulmine – kui naine lõõritab hümni või laulab koos bändiga, kõlab ta kummalisel kombel jälle enda moodi.

Seisund sai alguse 2009. aasta mais, mil naine tegeles oma tööga – graafilise disainiga – ning tundis, et lõug muutub tuimaks. Peagi levis tuimus üle näopoole ning ta ei tundnud enam oma huuli ega ninasõõrmeid. Naine oli toona 47-aastane ning teadis, et ühe näopoole halvatus on insuldi sümptom. Kui ta aga peegli juurde läks, ei märganud ta midagi imelikku, samas kui insuldile on omane see, et näopool muutub lõdvaks. Samal õhtul tundis ta, et põlved lähevad samuti nõrgaks ning tal oli raske püsti püsida. Naine käis haiglas uuringutel, kuid seal ei tuvastatud midagi olulist.

Pärast pikka päeva haiglas tuli Spencer koju ning oli nõnda väsinud, et magas pärastlõunast järgmise hommikuni. Ärgates oligi naisel tekkinud üleöö prantsuse aktsent, kehaosad olid endiselt tuimad ning tal tekkis migreen. Haiglatöötajad ei suutnud uskuda, et ta on ameeriklanna ning esitasid talle küsimusi tema päritolu ja elukoha kohta. Pärast mitmeid analüüsi öeldi talle lihtsalt, et tal on peavalu ning ebatavaline kõnepatoloogia.

Praegu tuleb naise kõnes sekka nii prantsuse, saksa kui ka rootsi aktsenti. «Ma ei teagi kedagi neist riikidest, see ilmselt näitab, et keeleoskus on rohkem seotud meie ajuga, mitte keskkonnaga» sõnas Spencer. Temaga nõustus Texase Ülikooli käitumisteaduste professor dr William Katz, kes iseloomustas naist pseudo-, mitte täielike aktsentide rääkijana. Naine tegi ka ise uurimustööd ning leidiski infot välismaise aktsendi sündroomist, kuid temaga suhelnud neuroloogid polnud sellest kuulnudki. Selgus, et seisund pole küll midagi uut, kuid seda ei mõisteta siiani hästi ning sellised juhtumid alles tulevad päevavalgele.

Esimene selline seisund on dokumenteeritud Norras. Tegu oli norralanna juhtumiga, kes pandi 1941. aastal vanglasse, kus tal äkitselt tekkis saksa aktsent. Esiti arvati, et naine on sakslaste spioon, kuniks arst avastas, et probleem on hoopis naise ajus, mitte lojaalsuses oma kodumaale. Paraku on sündroom mõistatuseks ka 80 aastat hiljem, sõnas dr Katz. Tema on üks väheseid, kes on selle sündroomi all kannatavate inimeste ajusid uurinud. Praeguseks on teada napilt üle saja sellise inimese ning keerukaks teeb seisundi uurimise see, et kõigi juhtumid on nii erinevad. Dr Katz on näinud patsiente, kel on ajus kõnega seotud piirkonnad kahjustunud, kuid on olnud ka migreenikuid ja allergikuid. Ellen Spenceril samas on olnud 80ndatel autoõnnetuse järgselt raske trauma, mille järel on ta tihti kokku kukkunud.

Küll aga leevendas naise vaevusi talle endalegi üllatuseks laulmine. Niipea, kui ta suu avas, kostis sealt tema tavapärane hääl. Spencer ise kahtlustab, et ta lihtsalt mäletas mõnda laulu hästi. Neuroloogidele ei tule see aga niivõrd üllatusena, kuna 70ndatel avastati meloodiline intonatsiooniteraapia ning seda kasutatakse tänapäevalgi Parkinsoni tõve kõnehäirete ravis. Naine on proovinud ka kõneteraapiat, kuid sellest oli abi vaid ajutiselt. Praegu on ta aga üsna stressis, näiteks üritas üks prantslanna tema aktsenti kuuldes naisega prantsuse keeles rääkida, viimane ei mõistnud aga sõnakestki. Siiski üritab ta oma uue minaga kohaneda ning asja üle lihtsalt naerda.