Noorel neiul tekkis küünte närimise tagajärjel melanoom, mida ta varjas pere eest 4 aastat

Courtney Whithorn (20) hakkas ärevusest küüsi närima juba põhikooliajal, kui teda koolis kiusati, kirjutab Daily Mail. 2014. aastal läks ta halva harjumusega nii kaugele, et näris pöidlal otsast peaaegu terve küüneplaadi, mis värvus selle tagajärjel mustaks. Hirmust hoolimata tundis tüdruk niivõrd häbi, et varjas seda pere ja sõprade eest lausa neli aastat. Kui ta lõpuks murega arsti juurde jõudis, selgus, et ta oli küüneplaadile tekitanud nii suure trauma, et sellest oli välja arenenud haruldane melanoomivorm. Diagnoosi sai tüdruk alles tänavu juulis.

«Kui sain teada, et melanoom oli tekkinud küüne närimisest, mõjus see mulle laastavalt. Peas trummeldas mõte, et tegin seda endale ise ning ma ei suutnud seda uskuda – eriti veel arvestades, kui paljud lapsed küüsi närivad,» tõdes Whithorn. Kuigi tema küüs nägi aastaid välja murettekitav, hoidis ta seda salajas. Neiu hoidis kätt pidevalt rusikas, et keegi - isegi mitte tema vanemad - küünevigastust ei näeks. Suurem hirm tekkiski tal alles siis, kui pöidlanahk hakkas mustaks värvuma.

«Perearst suunas mu plastikakirurgi jutule ning suhtlesin kahe kirurgiga. Nad olid nõus, et küüneplaadi koos selle musta värviga saab eemaldada. Enne esimest operatsiooni nad aga leidsid, et midagi on valesti ja tegid biopsia. Pidin kuus nädalat tulemusi ootama, sest need saadeti Sydneysse, et välja selgitada, kas tulemus oli hea- või pahaloomuline,» meenutas Whithorn. Ilmneski, et tegu on pahaloomulise melanoomivormiga, mille asukoht ja suurus ning esinemine nõnda noorel neiul on väga haruldane.

Neiu läbiski kaks operatsiooni küüneplaadi eemaldamiseks, kuid nendega selgus, et vajalik on pöidla amputatsioon. «Kirurg kirjutas mulle seda, kuna ta arvas, et nii haruldase melanoomi puhul aitab vaid amputatsioon. Mul tekkis paanikahoog, sest me polnud amputatsioonist veel kordagi rääkinud. Küsisin nõu ka melanoomieksperdilt, kes nõustus kirurgiga, kuna vaid amputeerimine olevat ainus kindel viis vähi leviku pidurdamiseks,» kirjeldas Whithorn. Ta läbi veel kolmandagi pisioperatsiooni, mis samuti kinnitas amputatsiooni vajalikkust.

Tüdruk oli pöidla amputeerimise ees väga hirmul, kuid operatsioon läks hästi. Siiski pole talle toimunu veel praegugi päriselt kohale jõudnud. «Ootan ikka veel operatsioonijärgseid analüüse ning siis saab selgeks, kui tihti pean käima jälgimise all ning analüüse andma. Praegu pole veel piisavalt andmeidki, milline tõenäosus on vähi taastekkeks. Olen lihtsalt nutnud iga kord, kui seda teemat puudutame,» rääkis ta.