/nginx/o/2018/03/26/7727461t1hdb68.png)
Eelmisel aastal viimases staadiumis vähi diagnoosi saanud Ott Paakspuu räägib intervjuus Saarte Häälele, kuidas ta veel kevadel oli nii viletsas seisus, et oli juba kõige tumedama tulevikuga leppinud. Nüüd on mees taas vormis ja pakatab elujõust.
Vähist tervenev saarlane: käisin ühe jalaga teisel pool ära
7. september 2018, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees avaldab osalises mahus Saarte Hääle ajakirjaniku intervjuu Ott Paakspuuga.
Sa käid jälle tööl? Telefonis tundusid selle üle päris õnnelik olevat.
Olen tööl tagasi 1. septembrist. Kõik on uus septembrikuus, nagu öeldakse. Tööl on hea käia. Tunda, kuidas sa oled vajalik. Sa oled siis nagu endale ka rohkem vajalik.
Näed hea välja ka. Nagu polekski midagi juhtunud. Kuidas su tervisega olukord praegu on?
Ma tunnen ennast üle aastate ikka väga hästi. Kui ma hommikul tõusen üles ja midagi ei valuta, siis on päev väga hästi alanud.
Kaalu oled ka jälle kenasti tagasi saanud.
Jah, jälle 87 kilo käes. Vahepeal olin 66 peal. Ma ei julgenud siis isegi kaaluma minna. Kui kaalunumbrit vaatasid, siis said aru, kui läbi sa tegelikult oled.
Kas see, mis oli, on igal hetkel meeles või pigem oleks nagu halb unenägu olnud?
Eks ta ikka meelde tuleb küll, ega niisugused asjad ju nii kiiresti ära ei unune. Ma katsun küll seda ära unustada, aga eks ta tuleb ikka meelde.
Julged sa öelda, et käisid ühe jalaga seal teisel pool ära?
Jah. Seda saan öelda küll. Sa nägid mind ju ise seal EMO ukse taga. Midagi seal eriti enam järel ju ei olnud. Olin seal lihtsalt hunnikus. Siis oligi vast see koht, kus saaks öelda, et olin poole jalaga juba läinud.
Mäletan. Ega enamus lugejaid oska ette kujutada, mis tunne nii olla on. Oskad sa seletada?
Tead, siis ei tunnegi enam midagi eriti. Surmahirmu või sellist (paus)… seda ei ole.
Kevadel olid juba oma mõtteis siis sellega leppinud, et nüüd on…
Jah. Huvitav on, et inimene lepib, aga sisimas võitleb ikka. Lootus sureb ju viimasena. See on tõsi. Ju siis ei olnud seekord veel minu aeg minna. Sain antibiootikumid peale, tulin uuesti tagasi ja vähiravi hakkas taas.
Kas sa praegu oled terve?
(Naerab) Ma kardan, et selliseid täitsa terveid inimesi polegi.
Räägime vähist.
Vähinäitajad on stabiliseerunud ja osaliselt kadunud.
Loe Oti lugu pikemalt ajalehest Saarte Hääl.
Oti palvest vähiravifondile ning haigusloost loe rohkem siit: