Uuring: väärkohtlemine lapseeas võib jätta molekuli tasandi armid

Teadlaste avastus võib aidata uurida väiteid kauges minevikus toimunud väärkohtlemisest ning heita valgust sellele, kas traumat saab anda sugurakkude kaudu edasi järgmisele põlvkonnale, nagu on pikalt oletatud.

Rühm British Columbia ülikooli teadlasi uuris 34 täiskasvanud mehe spermat. Mõned meestest kogesid lapsena väärkohtlemist. Teadlased leidsid, et lapsepõlves kogetud trauma jättis kustumatu jälje 12 DNA piirkonnas meestel, kes olid kogenud emotsionaalset, füüsilist või seksuaalset väärkohtlemist.

Teadlased usuvad, et neid muutusi, mida tuntakse nimega metülatsioon, saavad politseinikud ja kohtud tulevikus kasutada lapse väärkohtlemise süüdistuse hindamiseks. «Kui mõelda geenidest kui lambipirnidest, siis DNA metülatsioon on nagu regulaator, mis kontrollib, kui eredalt iga pirn põleb, ja see omakorda võib mõjutada rakkude talitlust,» ütles ülikooli arstliku geneetika osakonna doktorikandidaat Nicole Gladish. «See võib potentsiaalselt anda lisainfot sellest, kuidas väärkohtlemise kogemine lapseeas mõjutab pikaajalist füüsilist ja vaimset tervist.»

Eksperiment kuulub aina enam tehtavate katsete valdkonda, milles uuritakse, mis lülitab geene «sisse ja välja» inimarengu erinevatest perioodidest. Seda uurimisvaldkonda teatakse nimega epigeneetika.

Kunagi arvati, et inimese geenid on eostamisest saati eelprogrammeeritud, kuid nüüd on teada, et mõned geenid hakkavad tööle või lakkavad töötamast keskkonnamõjude või üksikisiku elukogemuse pinnalt.

Ajakirjas Translational Psychiatry avaldatud uuringuga seotud teadlased ütlesid, et nad jätkuvalt ei tea, kuidas metülatsioon mõjutab inimese pikaajalist tervist. Kuigi naised on meestest palju suurema tõenäosusega kogenud lapsena väärkohtlemist, siis ei plaani uuringu teostanud teadlased teha sama uuringut naiste peal, sest munaraku kättesaamine liiga keeruline.

Teadlaste sõnul oli DNA piirkondade «hämardumise» ulatus üllatuslik. Üks väärkohtlemist kogenud meeste genoomi osa oli 29 protsenti erinev nendest, kes seda ei olnud kogenud. Lisaks suutsid teadlased umbkaudselt öelda, millal väärkohtlemine aset leidis, sest metülatsiooni aste ajas muutub. «See võib aidata välja arendada katseid, mida saaks kasutada tervishoiutöötajad või isegi tõendina kohtus,» lausus Gladish.

Kuigi teadlastel pole aimugi, kas väärkohtlemise jälg elab viljastumise protsessi üle ühes tükis, siis uuringu juhtautori Andrea Robertsi sõnul toob uuring neid vähemalt sammu võrra lähemale teadmisele, kas traumat saab sugurakkude kaudu edasi pärandada.

«Saame vaadata meie uuringut kui ühte väikest tükki suuremast põlvkondadevahelise trauma toimimise puslest,» ütles Gladish. Ta tõi esile, et selle küsimuse kallal töötab mitu teist meeskonda, kes teevad katseid ka hiirte ja teiste loomade peal.

«On kindlasti võimalik, et epigeneetilised muutused spermas mängivad rolli järgmise põlvkonna füüsilises ja vaimses tervises, kuid kindlasti me seda praegu öelda ei oska.»