Postimehe eksperiment: päikseline suvi ei täitnudki piisaval hulgal D-vitamiini varusid (1)

Nii avastaski 35+ vanuses naine, et tema D-vitamiini tase on 50,7 nmol/L, samas kui tervislikuks peetakse taset alates 75 nmol/L. 25+ vanuses naine, kes enda väitel veetis suvel küll palju aega väljas, sai tulemuseks 55,8 nmol/L, mida peetakse samuti madalaks, alanenud tasemeks. Sinna vahemikku jääb ka 25+ noormees, kel mõõdeti vitamiinitasemeks 63,2 nmol/L.

45+ vanuses naine sai aga teada oma 81,9 nmol/L vitamiinitaseme ning sportlik 35+ naine 83,2 nmol/L taseme. Aktiivse eluviisiga 45+ mehel mõõdeti aga tasemeks lausa 120 nmol/L. Kolme viimase inimese vitamiinitaset peetakse väga heaks ja tervislikuks. Samad inimesed hakkavad vitamiinitaset mõõtmas käima iga kuu ning osad neist ka preparaate manustama, et näha muutust oma D-vitamiini tasemes.

Synlabi laboriarst dr Irina Utenko hinnangul eeldatakse sageli, et kui suvel veedetakse rohkem aega looduses ning toitutakse mitmekesisemalt, aitab see vitamiin D varusid täita nii, et selle preparaadina lisaks manustamine ei ole vajalik. «Samas veedavad paljud meist märkamatult ka suvepäevad toas ega tarbi vitamiin D-st pakatavaid toite, milleks on veekogus vabalt kasvanud rasvased kalad (heeringas, makrell, forell, lõhe, angerjas). Seda leidub ka linnu- ja veiselihas, maksas, munakollases ning D-vitamiiniga rikastatud piimatoodetes, kuid ainuüksi nende tarvitamisest jääb väheks,» tõdes ta.

Utenko märkis, et D-vitamiini tootmiseks vajalik UVB-kiirgus on Eestis piisavalt efektiivne suvel ajavahemikus kl 10-14, ent paljud just väldivad seda õuesolemise aega. Kui aga sel ajal viibib päikese käes noor inimene, kel on ¾ nahast riietega katmata ja kreemitamata, saab ta päevase D-vitamiini doosi kätte vaid 15 minutiga. Mida pilvisem on aga taevas ja päevitunum või tumedam on nahk, seda vähem D-vitamiini nahas loomulikul teel tekib.

Milleks meile D-vitamiin?

Utenko rääkis, et vitamiin D aktiivne hormonaalne vorm reguleerib vähemalt 200 geeni aktiivsust organismis, mistõttu on sel organismis palju tähtsaid rolle. Selle esmane ja olulisim funktsioon on tagada tugevad luud ja hambad. «Lisaks aitab vitamin D kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele, tugevdab vöötlihaseid ning mõjub hästi lihaste ainevahetusele, tagades kehaasendi kontrolli ja tasakaalu ning toetab südamelihase funktsiooni. See aitab kaasa vererõhu reguleerimisele ja insuliini tootmisele ning osaleb mitmesuguste haiguste riski vähendamises,» loetles ta. Pikaajalise vitamiinipuudusega lapsi ohustab rahhiit, täiskasvanuid aga luudehõrenemine, tugev luuvalu ja lihasnõrkus.

Samas tõdes laboriarst, et kui vitamiini kasulikkuses ei kahtle keegi, siis lahkarvamusi tekitab see, kui palju vitamiini on ohutu manustada ning milline on optimaalne tervislik tase. Näiteks Eesti toitumis- ja liikumissoovitustes peetakse taset 50 nmol/l piisavaks ning 30–50 nmol/l ebapiisavaks. «Paljud uuringud näitavad, et optimaalne tervislik tase võiks olla 75-250 nmol/l. Treenerid soovitavad sportlikel inimesel hoida D-vitamiini sisaldus veres 100-120 nmol/l juures, sarnaselt näiteks Läti osteoporoosi ja luude ainevahetuse assotsiatsiooniga, kes soovitab hoida tase 110 nnmol/l juures,» rääkis Utenko. Seega meie eksperimendis osalenutest oli selle kohaselt vaid ühel aktiivsel inimesel väga hea tase – 120 nmol/L - 45+ mehel.

Utenko soovitabki suvel tekkinud D-vitamiini varusid testida septembris-oktoobris, sest rasvkoes ja maksas asuvaid varusid jagub paariks-kolmeks kuuks. Seejärel hakkavad varud kahanema, kui vitamiini preparaadina lisaks ei tarvitata. Kui tase teada, saab ka hinnata, millist preparaati talvel manustama hakata. Samas võib taset analüüsida aastaringselt, sest nii saab teada, kas preparaat imendub hästi või on vaja koguseid korrigeerida.

«Kui D-vitamiini tase veres ei ole optimaalsel tervislikul tasemel, võiks täiskasvanu iga päev koos toiduga võtta D-vitamiini lisaks 1000-2000 rahvusvahelist ühikut ehk 25-50 mikrogrammi. EL seadusega on kehtestatud ka päevane ohutu annus, mis täiskasvanutel on 4000 ühikut ehk 100 mikrogrammi,» sõnas laboriarst. Arsti soovitatud vitamin D lisaannused võivad sõltuda näiteks vitamiini algtasemest veres, vanusest, kehakaalust, elustiilist jm. Arvesse tuleb võtta sedagi, et vitamiini imendumist pärsivad osad ravimid, sealhulgas beebipillid, kiudainete ja kohviga liialdamine ning alkohol.

Kes kuuluvad riskirühma?

Apotheka proviisor Kristiina Sepa sõnul kasvab vajadus D-vitamiini järele näiteks eakatel, kes viibivad teistest rohkem siseruumides ja liiguvad vähe, samuti väheneb vanemas eas D-vitamiini tootlikkus nahas. D-vitamiini vajavad enam ka inimesed, kes viibivad suvel vähe päikese käes ning tumedanahalised inimesed, kellel on melaniini sisaldus nahas kõrgem.

«Ka sportlased, eriti sisealadega tegelevad sportlased, sest nemad kulutavad oluliselt rohkem kehasse kogunenud D-vitamiini varusid. D-vitamiini vaeguse oht on ka inimestel, kes tarvitavad palju alkoholi, kes on rangel taimse toidu dieedil, kel on peensoolehaigused ja kes tarvitavad teatud ravimeid pikemaajaliselt,» loetles proviisor. Sepa sõnul saavad imikud ja väikelapsed vajaliku D-vitamiini üldjuhul toiduga, kuid vitamiinitaset peaksid jälgima rasedad, sest arenevat loodet tuleb varustada kaltsiumiga. Riskirühmaks võib pidada aga teismeeas lapsi, kel just siis moodustub suur osa luumassist ning mida tugevam see on, seda väiksem on tõenäosus, et hilisemas elus tekib probleeme luude hõrenemisega. 

Proviisor paneb südamele, et pikaajaline suurte vitamiiniannuste tarbimine võib kasu asemel hoopis kahju teha. Näiteks Postimehe eksperimendis osalev aktiivne 45+ mees, kes on kasutanud seni suuri vitamiiniannuseid, peaks neid Sepa hinnangul korrigeerima. «Kuna tegemist on rasvlahustuva vitamiiniga, siis koguneb see efektiivselt organismis ning soodustab näiteks kaltsiumi ladestumist pehmetesse kudedesse, mis omakorda võib põhjustada mitmeid tervisehäireid,» sõnas ta.

Kui mõõdetud D-vitamiini tase on normis ehk nagu 30+ aktiivsel naisel (83,2 nmol/L), sobib apteekri hinnangul sügistalvel kasutamiseks optimaalne annus, näiteks 2000 ühikut. «Aktiivne eluviis on üks riskifaktor D-vitamiini puuduse tekkimisel, kuna lihasrakud kulutavad tavapärasest rohkem D-vitamiini. Seega sõltuvalt toidulauast ning sellest, kas sportimine toimub sise- või välistingimustes, tuleb korrigeerida ka D-vitamiini kogust,» lisas Sepp. Vitamiinitaseme puhul, mis on alla normi, võiks aga efekti anda 2000–4000 ühiku tarbimine.