Suur osa pimedatele vajalikest teenustest on vaid projektipõhised

«Mõni meist kaotab oma peamise infokanali, silmanägemise, väga järsku ning jääb pikaks ajaks üksi olukorda, kus tavapärasest maailmast on kadunud 90 protsenti,» räägib ühingu juhatuse esimees Janne Jerva.

Probleemile on palju lahendusi: psühholoogiline abi, igapäevaste tegevuste uuesti tegema õppimine, mitmesugused rääkivad ja suurendavad abivahendid, koduse ja ühiskondliku ruumi kohandamine sobivaks, summeriga foorid, rääkivad bussid-trammid, ja paljut muud. Igaüks neist leevendab mõnda probleemi, kuid kaks neist on Jerva sõnul kõige olulisemad: aitamine inimesel psühholoogiliselt oma uue olukorraga toime tulla ja õpetamine, kuidas vanu tegevusi selles uues nägemiseta maailmas teha.

«Kui uksest tuleb sisse uus inimene, ei näe ma küll tema näoilmet, kuid tunnetan sügavalt tema muret, vahel vihagi oma olukorra pärast. Püüan siis ta muredele leevendust leida, suunata riigi ja kohaliku omavalitsuse teenuste ja toetuste juurde, toetada tema usku endasse,» rääkis Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kogemusnõustaja Kristiina Peetsalu. Üsna tihti pole aga seda sobivat teenust võtta, mida inimene vajab, või pole seda piisavas mahus. Vahel läheb vajaliku teenuse saamiseni mitmeid kuid. Juba Sotsiaalkindlustusametist rehabilitatsiooniteenusele suunamine võib võtta kuni aasta, nentis kogemusnõustaja.

Põhja-eesti Pimedate Ühingu majja on koondunud mitmesugused pimedaid abistavad teenused. Näiteks saab sealt esmase teabe, millega nägemispuudega inimene elus üldse hakkama saab. Ühingu töötajad suunavad kohaliku omavalitsuse ja rehabilitatsiooniteenuste juurde, kaasavad aktiivsesse tegevusse kultuuri-, spordi- ja vabaajategevuste kaudu. «Meie ühing valmistab vabatahtlike lugejate abiga audioraamatuid, mis lähevad Eesti Pimedate Raamatukokku, ja palju muud. Samas majas asuv nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus annab nõu, õpetab vajalikke oskusi liikumiseks, arvuti kasutamiseks, punktkirja kirjutamiseks, soovitab abivahendeid ja õpetab neid kasutama, viib läbi kutsenõustamist,» räägib Jenne. Samas majas asuv Eesti Pimemassööride Ühing aitab õppida massööriks ning leiab ka töö. See kõik moodustab süsteemi teenustest, mis võimaldab elada aktiivset elu ja uuesti tööle minna, seletas Jenne. Kahjuks on hetkel peaaegu kogu eelnimetatud tegevus mahult ebapiisav ja lisaks valdavalt projektipõhine. «Aga nii ei saa inimesi aidata. Me ei kujutaks ju ette, et perearst või tuletõrjujad töötaksid nii nagu projektidest raha tuleb,» nentis ta. 

Nägemise kaotanud inimene on kriisis ja enamik neist vajab enne tegutsema hakkamist tõeliselt professionaalset psühholoogilist abi. «Abi vajavad ka lähedased, kes on samuti ootamatus olukorras. Nõustamist saada on aga raske, sest see on kallis,» sõnas Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse eripedagoog-nõustaja. Praeguse teenuste mahu juures kuluks Kabanova sõnul näiteks pimedate kirja ja orienteerumisoskuste enam-vähem tasemel omandamiseks inimesel 2-4 aastat, seda tingimusel, et inimene õpib vaid ühte neist. «Kuid kirjutamine ja liikumine on ju vaid kaks asja paljudest, mis tuleb uuesti selgeks õppida. Internet on ju meil peaaegu inimõigus, kuid kuidas seda kasutada, kui ei saa õppida arvutikirja või ekraanilugemisprogrammi kasutamist,» nentis Kabanova. Põhja-Eesti Pimedate Ühing loodab, et riik avab ukse seinas, mis on takistuseks nägemispuudega inimeste teel ellu ja tagasi tööle.