4 mõtlemapanevat viisi, kuidas depressioon muudab aju ehitust

PM Tervis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Depressiivne inimene ei taha tihtipeale voodistki tõusta.
Depressiivne inimene ei taha tihtipeale voodistki tõusta. Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Depressioon mõjutab nii inimese vaimset kui füüsilist tervist, ent aina enam tõendeid näitab, et sel on ka potentsiaal mõnevõrra muuta aju struktuuri.

Peamiselt võib püsiv depressioon mõjutada kesknärvisüsteemi, põhjustades ajus põletikulisust, ajuosade mõnetist kahanemist ning piirates hapniku juurdepääsu ajule, vahendas HealthLine.

Ajumassi kahanemine. Hiljutised mahukad teadusuuringud näitavad, et depressiooni põdejatel võivad teatud ajuosad pisut kahaneda. Arvatakse, et see mõjutab just hipokampust, taalamust, amügdalat, otsmikusagarat ning eesajukoort. Mõju neile piirkondadele sõltub peamiselt sellest, kui sageli depressiooniepisoode esineb ning kui pikalt need kestavad. Arvatakse, et näiteks hipokampuses võivad märkimisväärsed muutused tekkida 8-12 kuu möödudes juba siis, kui selle aja jooksul on esinenud üks pikem või paar lühemat depressiooniepisoodi. Kui ajuosa kahaneb, kannatavad ka funktsioonid, mille eest see piirkond vastutab. Näiteks amügdala ning eesajukoor on seotud emotsioonide äratundmisega ning nende kahanemine võib olla seotud vähesema empaatia tundmisega sünnitusjärgse depressiooni all kannatajatel.

Aju põletikulisus. Leitud on küll uusi seoseid depressiooni ning aju põletikulisuse vahel, ent pole veel päris kindel, kumb kumba põhjustab. Ka aju põletikulisus on seotud sellega, kui kaua on inimesel depressioon kestnud. Ühes hiljutises uuringus viidati, et inimestel, kes olid depressiooniga võidelnud juba üle 10 aasta, esines ligi kolmandiku võrra rohkem põletikku kui seda lühemat aega põdenutel. Aju põletikulisus põhjustab teatud ajurakkude surma ning see võib omakorda tekitada tüsistusi – juba eelpool mainitud ajuosade kahanemist, neurotransmitterite funktsiooni langust ning aju muutusi vanemas eas. Viimased mõjutavad eelkõige õppimisvõimet, mälu ja tuju.

Organismi hapnikuvaegus. Depressiooni on seostatud ka organismi kudedes tekkinud hapnikuvaegusega. Selle võivad tingida depressiooniga kaasnevad muutused hingamisteedes, kuid ka siin on veel ebaselge, kumb kumba põhjustab. Kuna aju on hapnikuliikuvuse piiratusele väga tundlik, võib see tekitada nii põletikku, ajurakkude kahjustust kui ka ajurakkude surma. Juba lühiajaline hapnikuvaegus võib põhjustada segadusetunnet, halvendada mälu ning häirida õppimisvõimet. Sümptomeid saab aga leevendada hapnikukambri raviga.

Muutused aju sidekudedes. Arvatakse, et depressioon võib põhjustada muutusi ka aju sidekudedes. Väheneda võib hipokampuse funktsioon, mis võib seetõttu tekitada mäluhäireid. Häiritud võib saada ka eeskoore funktsionaalsus, mis võib segada inimese teovõimet näiteks oma tavaliste kohustuste täitmisel ning ühtlasi raskendada keskendumist. Kui häirub ka amügdala funktsioon, mõjutab see otseselt inimese tuju ja emotsioone. Arvatakse, et sellised muutused leiavad aset minimaalselt kaheksa kuu jooksul.

Teadlased ning arstid pakuvad välja, et seesuguste muutuste ennetamiseks on oluline küsida abi ning mitte jääda oma diagnoosiga üksi. Aitab erinevate raviviiside kombineerimine, näiteks kognitiivne teraapia ühes antidepressantidega. Niisamuti on oluline stressitaseme viimine miinimumini.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles