Sotsiaalmeedia kirjutamata reeglid: kuidas Facebookis õigesti leinata? (2)

Ajal, mil sotsiaalmeedia ja seal toimuv suhtlus on elu üha olulisem osa, on ka leina väljendamine ja üldse surma temaatika muutunud suhtlusportaalides iga­päeva­semaks, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis. Kevadel TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala lõpetanud Annika Maksimov kirjutaski oma bakalaureusetöö leinamisest Facebookis.

Et Facebookis on üha rohkem surnud inimeste kontosid, suureneb Maksimovi sõnul vajadus mõista paremini ka sotsiaal­meedias leinamisega seotud norme, käitumisreegleid, motiive ja tagajärgi. Seepärast on asja­kohane uurida, kuidas tajutakse Facebooki mõju leinaprotsessis.

Uuringu käigus tegi ta intervjuud sõbra kaotanud Facebooki kasutajatega, kes on kas ise suhtlus­portaalis leina väljendanud või näinud teisi leinamas. Teema tundlikkuse tõttu valis Maksimov intervjueeritavad omaenda tutvusringkonnast. 

Facebooki olulisust ei tasu alahinnata

Töö tulemusel selgus, et Facebook on tänapäeval leina väljendamiseks oluline koht. Uuringus osalenud pidasid platvormi positiivseks omaduseks kiiret teabe jagamist. Info jõudmine sõpradeni on eriti tähtis näiteks kadunud inimese otsingul või matustest teavitamisel.

«Noorte inimeste jaoks ei ole enam mõtet matuseteadet aja­lehte panna, sest see lihtsalt ei jõua noorteni. Seega ongi Facebook hea koht selliste sõnumite jagamiseks,» lausus Maksimov. Uuringus osalenud pidasid positiivseks ka Facebooki kasutamist vestlus- ja mõttekaaslaste leidmiseks ning teiste leinajatega suhtlemiseks.

Leinaprotsessile negatiivselt mõjuvaks peeti seda, kui lahku­nut märgitakse postitustes ja leinavad postitused märgitakse meeldivaks. Maksimov selgitas, et kui praegu on Facebookis viis reageerimisvõimalust (meeldimine, armastus, kurbus, üllatus, viha), siis varem oli ainult üks: «Meeldib».

«Esialgu peeti meeldivaks märkimist heaks tavaks, sest see näitas toetust. Nüüdsel ajal on see surma korral aga täielik tabu, sest jätab mulje, nagu märkijale meeldiks, et inimene on surnud,» ütles Maksimov.

Mis saab lahkunu kontost edasi?

Oluline on ka küsimus, mis saab surnud inimese sotsiaalmeedia kontost edasi. Kõige levinum lahendus on kontoga mitte midagi teha – pärast inimese surma jääb konto lihtsalt alles. Sellisel juhul on aga oht, et kontole murtakse sisse ja see võetakse üle.

Surmatunnistuse esitamise korral võivad lähedased lasta konto ka kustutada. Lahkunu kontost võib aga teha hoopis mälestuslehekülje. Sel juhul kuvatakse profiili juures kiri, et konto omanik on surnud, aga võibolla leiavad külastajad lehelt midagi, mida meenutada.

Maksimov nimetas näitena kirjanik Margus Karu Facebooki lehte. Karu suri 2017. aasta juunis, kuid sõbrad postitavad tema lehele siiamaani. Ka sel kevadel auto­õnnetuses hukkunud aja­kirjanik Signe Lahteini konto on muudetud mälestusleheks.

Selleks, et pärast inimese surma ei peaks lähedased oma pead vaevama küsimusega, mida teha maha jäänud sotsiaalmeedia­kontodega, saab igaüks oma eluajal ise kindlaks määrata, kas see tuleb kustutada või saab üks kindel inimene kontole piiratud ligipääsu. Sõnumeid see inimene sel juhul lugeda ei saa, kuid tal on õigus otsustada, mida kontoga edasi teha.

Enamik Maksimovi intervju­eeritutest leidsid, et surnud inimese Facebooki konto tuleks kinni panna, aga mitte kohe, vaid mõni aeg pärast surma. Kõige mõistlikumaks peeti konto sulgemist pärast matuseid. Sel juhul jääb Facebooki-sõpradel aega, et lehte vaadata ja sealt näiteks mõni pilt alla laadida.

Ohuna tajuti aga seda, et leinajad võivad lahkunu sotsiaalmeediaprofiili liialt kinni jääda ning luua endale illusiooni, et sõber on veel elus. Intervjuudest järeldus, et leina väljendamisel sotsiaal­meedia kaudu tajutakse mitmesuguseid kirjutamata reegleid. Leiti, et lähedasematel inimestel on suurem õigus avalikult leinata ja et surnut oma Facebooki sõbra­listist kustutada on kohatu.

Isiklik sõnum lahkunule

Vastanute hinnangul on leinamiskultuur muutunud Facebooki tõttu avalikumaks, kiiremaks ja emotsionaalselt kergemaks. Oma tunded võib välja kirjutada kaotatud sõbra lehel. Maksimov rääkis, et surnu Facebooki seinale postitamine ei ole ka teadlaste hinnangul halb idee, sest see annab võimaluse väljendada emotsioone ja jagada kogemust ning nõnda leinaga pare­mini toime tulla. Heaks tavaks peetakse, et lahkunu seinale postitatakse mõni pilt ja tore lugu temast. Maksimovi uurimistöö järgi peetakse seda sobivamaks kui lihtsalt oma emotsioonide väljaelamist.

Teemat varem käsitlenud uurijad on ühe võimalusena soovitanud saata surnud inimese kontole privaatne sõnum, millesse saab oma mõtted ja emotsioonid kirja panna. Nii on võimalik öelda kõike seda, mis lahkunu eluajal ütlemata jäi, ja sellistele sõnumitele ei tohiks üldjuhul keegi ligi pääseda.