Le Vallikivi: tervisekeskusi oodatakse kui Jeesuse teist naasmist, aga see ei lahenda EMO probleemi (2)

Mõned nädalad tagasi avaldas Riigikontroll auditi, mis tõi välja, kui palju käivad erakorralise meditsiini osakondades ehk EMO-s inimesed, kes tegelikult võiksid pöörduda perearsti poole. Arutelu teema üle oli laiaulatuslik ja emotsionaalne. «Auditi järel jäi tunne, et kõigis maailma hädades on süüdi perearstid. Tegelikult käiakse aastas perearsti juures 6,5 miljonit korda ja EMO-s 200 000, aga viimase numbri ümber tõusis metsik skandaal,» sõnas Vallikivi.

EMO-s jaotatakse abivajajad viide värvigruppi, kellest punased, oranžid ja kollased vajavad kiiret abi, sinised ja rohelised aga mitte. «Objektiivsed kriteeriumid on vajalikud, nii teeme ka meie oma töös – kiiremat abi peavad saama inimesed, kes seda vajavad, mitte need, kes kõvemini karjuvad,» sõnas Vallikivi, kuid lisas, et nii, nagu EMO arstid ei taha tegeleda siniste ja roheliste patsientidega, ei soovi tema oma ukse taga näha ülejäänud kolme värvi. «Ometi tulevad minu juurde ka patsiendid, kes peaksid ammu EMO-s olema või kiirabisse helistama, aga nad ei julge oma tagasihoidlikuses seda teha, sest nad on ära hirmutatud,» lisas ta.

Lahendusena näeb Vallikivi kahte teed – esiteks tuleks ka EMO-s rohkem usaldada õdesid, kes on professionaalid ja saavad lihtsamate hädade korral abi anda ja nõu jagada. Teiseks peaks looma erakorralised vastuvõtud sinise ja rohelise grupi haigetele kohtadesse, kus nad on harjunud käima. «Statistika ütleb, et päevas käib EMO-s keskmiselt üks inimene igast perearstikeskusest – ei ole mingit mõtet 24/7 kõiki keskusi lahti hoida ja see pole ka võimalik, seda enam, et kiireloomulise abi andmiseks peab olemas olema vähemalt labor, röntgen ja ultraheliaparaat,» lausus Vallikivi.

Sageli toovad patsiendid peamise EMO-sse pöördumise põhjusena välja selle, et nad ei saa perearsti kätte. Vallikivi sõnul on juba paljud perearstid panustanud digitaalsetesse telefonikeskustesse, kus number salvestatakse ja hiljem helistatakse tagasi. Samuti soovitab ta kolleegidel liituda e-perearstikeskusega, kus saab kirjalikult patsiendiga suhelda, ilma et tekiks mure, kes tegelikult meiliaadressi taga on.

Perearstide seltsi juhina teeb Vallikivile muret noorte kolleegide vähene pealekasv. «Asendusperearst on 30 nimistul, seega oleks kohe vaja 30 arsti. Paljud eakamad kolleegid tahavad puhkusele minna, aga nad veendakse ümber – niisuguseid arste on sadakond. Teist samapalju on arste, kelle nimistu võiks olla väiksem, et kvaliteetset tööd teha,» selgitas ta. «Seega on paarsada arsti puudu ja kui silmas pidada, et keskmiselt on perearst 55-aastane, on tulevikuperspektiivis põud päris suur,» tõdes ta, lisades, et ta ei jaga poliitikute usku, kelle arvates lahendavad kõik probleemid loodavad tervisekeskused. «Tervisekeskuste tulekut oodatakse kui Jeesuse teist naasmist, mis lahendavad kõik mured alates pikkadest eriarsti järjekordadest ja lõpetades ülekaalulisusega, tegelikult pole isegi seaduses defineeritud, mis asi see tervisekeskus on ja mis on tema ülesanded,» lisas ta.