Armastuse otsingul pärast rindade eemaldamist: vältisin seksi, kui polnud just enne viina joonud

Paarilise otsinguil võib asi katki jääda nii väiksemate vigade tõttu nagu norskamine, lohakus ja niru söögitegemise oskus, samuti suuremate ebakõlade foonil nagu suitsetamine, laste mittetahtmine ja truudusetus, kirjutab Huffington Post. Kuidas on aga lood mõlemapoolse masektoomiaga, mille järgselt pole naisel enam loomulikke rindu?

Pool aastat tagasi jättis Kelly Iverson oma rindadega hüvasti Kansase haiglas. Ta kannab muteerunud BRCA1 geeni, mis tähendab 87 protsendist tõenäosust haigestuda rinnavähki. Ka tema perekonnas on rinnavähki esinenud ning igati loogiline samm haiguse ennetamiseks näis rindade eemaldamine. See langetas noore naise rinnavähki haigestamise tõenäosuse ühe protsendini. Mõni aeg hiljem paigaldati talle lõigatud rindade asemele implantaadid.

«Mitte miski selles protsessis pole olnud kerge, aga pärast operatsiooni oli mul tohutuid raskusi mõttega naasta kohtingute maailma,» tunnistab Kelly.  Ta ei suutnud leida endas enesekindlust, et minna kohtinguäppidesse tutvust looma. Pärismaailmas näis vabu mehi ringlevat äärmiselt vähe ning neile lähenemine tundus pärast masektoomiat mõeldamatu.

«Esimene kord, kui ütlesin võimalikule peigmehekandidaadile, et mul on rinnad eemaldatud, tegin seda vabandaval toonil,» tõdeb ta, lisades: «Aga kuidas sain tunda end enesekindlalt, kui häbenesin arme rindade all? Kuidas sain minna koos mehega koju, kui muretsesin, et silikoonist implantaadid on ta sõrmede all kivikõvad? Kuidas sain jagada mehega intiimsusi, kui ma ei tundnud end oma rindade tõttu ilusana? Kartsin, et kui meesterahvas heidab mu paljastele rindadele pilgu, leiab ta vabanduse, et mitte minuga intiimne olla – niisiis jäin vallaliseks ja pöördusin tihti oma vibraartori poole.»

Kelly tunnistab, et soovist meesterahvaga magada ja suhet luua oli tugevam kõhklus ja kartus saada tõrjutud. «Mu seksuaalelu sai tugeva löögi hirmu tõttu ja vältisin mehega voodisse minemist – kui mu verest ei voolanud just parajasti läbi viinakokteilid. «Vedel julgus» lubas mul olla intiimne ja enesekindel, kui tuled põlesid ja rinnahoidja oli seljast heidetud,» avaldab ta.

Kui Kelly oli kaine, jäi rinnahoidja selga. «Põlgust, mida tundsin oma uue keha vastu, oli raske ignoreerida, kui ma polnud napsitanud. Oli aga ebarealistlik mõelda, et iga kord, kui soovisin olla intiimne, pean enne paar jooki tarbima – kui ma just dekoltees viinaplaskut ei tahtnud kaasas kanda.»

Masektoomia tõttu pidi ta ka kokku puutuma teise karmi tõega – nibude hellitamine ei pakkunud mingit rõõmu, sest seal polnud enam tundmust.

Kunagi mängisid need ta erutuses võtmerolli. Operatsioonile minnes oli naine teadlik, et sedasi juhtub. «Miski ei valmista aga päriselt ette selleks, kui südantlõhestav see kaotusvalu saab olema, kuni mehe keel teeb su nibu ümber ringe ja sa ei tunne mitte midagi.»

Kelly pihib: «Tundsin end katkisena, ja üritasin end veenda, et mees minu sees parandaks mu taas – et mingit laadi seksuaalne heakskiit muudaks mu taas piisavalt enesekindlaks olemaks koos teise inimesega. See oli tõestus, et ma ei lagune koost, et ma ei vihka oma keha, et olen normaalne ja kõik on korras.»

«Kõik ongi korras, ent endiselt fantaseerin rindade eemaldamise eelsest seksist,» sõnab ta.

Kui frustratsioon hakkab kuhjuma, tuletab ta endale meelde, et võiks olla palju hullemini. Nüüd ei saa ta tõenäoliselt kunagi rinnavähki. Samuti on tal rinnad, mis sellest, et kunstlikud. Ja isegi kui nibudes ei ole tundmust, on need tema omad – paljud naised pole nii õnnelikud. «On päevi, mil mossitan oma kurbuses, aga tean siiski, et kokkuvõttes on mul vedanud. Väärin seksi, vaatamata oma hirmuäratavatele kikkis rindadele.»

Kelly annab endale aru, et lõpuks pole kunstrinnad need, mis saavad suhte loomisel takistuseks. «Olen vegan, valjuhäälne ja jälestan kantrimuusikat – need on esmased komistuskivid. Kui leidub aga mees, kes otsustab mu üle kivikõvade vähivabade rindade põhjal, siis pole ta väärt sekunditki mu aega.»