Iga südamerike on erinev: viis naist räägivad, kuidas nad said infarkti

Paula Rõuk
, Terviseportaali reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õhupuudus ja higistamine pealtnäha lihtsa tegevuse juures oli ühine ohumärk mitme naise loos.
Õhupuudus ja higistamine pealtnäha lihtsa tegevuse juures oli ühine ohumärk mitme naise loos. Foto: Monkeybusiness Images / PantherMedia / Monkeybusiness Images

Südameprobleem võib kulgeda sootuks varjatult ning mõned märgid algavast südameinfarktist võivad ilmneda kuid enne eluohtlikku terviseriket.  

Iga südameinfarkt ei pruugi panna inimest valust põrandale vajuma. Eriti naistel võivad südameinfarktid esineda sootuks varjatud sümptomitega, näiteks lõuavalu, hingamispuuduse, äärmise kurnatuse, kuumahoo või seedehäirena, vahendab Woman´s Health. Viis südameatakki üle elanud naist räägivad, kuidas neil terviserike juhtus.

Tundsin, nagu oleks mulle suur tablett kurku kinni jäänud

45-aastane Ameerika Südameassotsiatsiooni vabatahtlik Tara Robinson koges kolmel järjestikusel päeval kolme südameinfarkti. Kolmas oli neist nii tugev, et naine kuulutati paariks minutiks surnuks ning tema sõnul oli ime, et arstid ta üldse ellu suutsid äratada. Vaadates tagasi, sõnas Robinson, et tal oli juba pool aastat varem südameinfarkti sümptomeid, näiteks tuimus vasakus käes ja kangus kaelas.

Infarktide hetkel tundis naine, nagu midagi oleks tema hingamisteedesse kinni jäänud, nagu ta oleks neelanud alla liiga suure tableti, mis kuidagi alla ei läinud. Veel koges ta iiveldust, kuumahooge, higistamist ja äärmist väsimust. Kokkuvõttes mäletab ta tunnet, nagu oleks paljud keha üksused korraga üles öelnud. Peale operatsiooni ütles naise südamearst talle, et ta peab kogu oma elustiili muutma, nii füüsiliselt kui vaimselt. Nüüd teeb naine viiel päeval nädalas trenni, kombineerides joogat, jõutrenni ja kardiovaskulaarset treeningut.

Tundsin, nagu oleksid mul kohutavad kõrvetised

39-aastane personaaltreener Shannon Schleicher oli just lõpetanud kolm kõrge intensiivsusega treeningut ning tundis rinnus valu. Ta ei teinud sellest välja, sest arvas, et tegu on kõrvetistega. Kõndides jõusaali trepist üles kohtumisele, tundis naine end äkki nii väsinuna, et ei suutnud edasi minna. Mõned sekundid hiljem tundis ta palavust ja hakkas üle keha higistama, nagu oleks saunast tulnud. Samuti ei saanud ta enam hingata, tundis iiveldust ja krampe käes. Ta proovis endale korrutada, et kõik on korras, kuid õnneks kutsus kolleeg naisele kiirabi.

Parameedikud tegid talle südame kardiogrammi ja viisid naise otsekohe haiglasse, kus eemaldati tromb, mis oli ta arteri täielikult ummistanud. Kohe kui see välja võeti, tundis naine kergendust. Kardioloog arvas, et rebendi arteris ja trombi tekitas stress, treening või mõlemad. Naine sai hiljem teada, et suurem osa samasuguses seisundis olnud inimesi on ära surnud. Naine on tänulik, et pääses ja kontrollib oma artereid nüüd regulaarselt.

Tundsin, nagu oleksin siledal maal Mount Everesti tippu roninud

41-aastane Ameerika Südameassotsiatsiooni vabatahtlik Mika Leah oli sõbraga kergel matkal, kui tundis kõndima hakates äkki õhupuudust ja valusööste käes. Naine istus kivile ja ütles sõbrale, et kõik on korras. Matk oleks pidanud kerge olema ning Leah oli just poolmaratoni läbinud ja kerget südamevalu ka arstil kontrollida lasknud. Sõber ei uskunud õnneks teda ning viis ta kiiresti arsti juurde.

Haiglas leiti, et vasak südamearter oli 98 protsenti ummistunud ja tromb oli väga südame lähedal. Naine oli sel ajal vaid 33-aastane ja heas vormis, kuid tuli välja, et tal oli geen, mis suurendas südamehaiguste riski. Tema isa oli samuti esimese südameinfarkti 32-aastaselt saanud. Peale seda läbis naine kolm operatsiooni ja peab nüüd jälgima madala kolesteroolisisaldusega veganidieeti. Siiski on ta aktiivse eluviisiga ja alustab oma treeningfirmaga.

Arvasin, et mul on rinnavähk

47-aastane Ameerika Südameassotsiatsiooni vabatahtlikul Lilly Rochal hakkasid veidrad sümptomid 2008. aastal. Ta vasak õlg valutas ilma põhjuseta ja tal oli raskusi küsimustele vastamisega, sest ta tundis, et pea on pidevalt uimane. Roscha tundis vahel, nagu elektrilöögid läheks mööda tema vasakut külge alla, kuid ükski nendest sümptomitest ei olnud piisavalt tõsine, et minna ennast kontrollima. Nii proovis ta nendest üheksa kuud mitte välja teha. Pea üleöö muutusid elektrilöögid vasakusse kehapoolde tugevamaks ja naine tundis rinnus valu. Esimesena läksid ta mõtted rinnavähile, mille kontrolli ta oli samuti edasi lükanud.

Ühel hommikul ärkas Rocha halva enesetunde, suure väsimuse, seljavalu ja iiveldusega, kuid läks siiski tööle. Tööl rääkis ta kolleegile, kuidas tunneb rinnus pitsitust ning töökaaslane pakkus, et tegu võib olla südameinfarktiga. Naine oli terve, normaalkaalus ja heas vormis ning ei suutnud uskuda, et tal võiks infarkt olla. Siiski käis töökaaslane peale ja viis naise haiglasse, kus ta ootesaalis sai juba tõelise südameinfarkti. Hiljem mõistis Rocha, et oli jätnud tähelepanuta oma perekonna haigusloo: peaaegu kõik tema emapoolsed sugulased olid noorelt südamehaigusesse jäänud. Ka tema vanaisal oli infarkt 37-aastaselt.

Kuigi kogemus oli hirmutav, raputas see naise üles. Teades oma riski, võtab ta iga päev südameaspiriini ja käib regulaarses kontrollis. Rocha on tagasi oma lemmikala, mägironimise juures.

Arvasin, et mul on paanikahoog

Praegu 28-aastane Molly Schroeder oli vaid 21-aastane tudeng, kui ta südameinfarkti sai. Naine oli koos oma toakaaslastega kodus ja valmistus jalgpallitrenniks, kui tundis, et tal tuleb ärevushoog. Naise ema oli 58-aastaselt vaid kuus nädalat tagasi südamehaigusesse surnud ning tütar oli veel suures leinas. Iga väljahingamine pani rinna valutama ja paari minuti pärast läks rinnavalu nii suureks, et ta tundis, nagu keegi pigistaks ja pussitaks tema rindkere üheaegselt. Ta tundis pearinglust ja minestusetunnet.

Veidraim osa selle juures oli naise sõnul tuimus randmetes, nagu ta käed oleks surnud. Ükskõik kuidas ta seisis, istus või lamas, ei läinud need tunded üle ning naine läks haiglasse. Arstid avastasid veretrombi, mis oli ühe arteri osaliselt blokeerinud ja südameinfarkti põhjustanud. Neil õnnestus tromb ravimitega lahustada. Nüüd tunneb ta end hästi ning peab elama kahe piiranguga: ta ei tohi tegeleda kontaktspordiga ja peab hoidma südame rütmisageduse alla 170 löögi minutis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles