Psühholoog: lapse depressioon võib tihti väljenduda käitumishäiretes

PM Tervis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nuttev laps. Isa kägistas keset tänavat oma noort poega. Pilt on illustreeriv.
Nuttev laps. Isa kägistas keset tänavat oma noort poega. Pilt on illustreeriv. Foto: Design Pics / PantherMedia / Scanpix

WHO andmeil on Eesti depressiooni poolest maailmas esirinnas - see on diagnoositud umbes 75 000 eestimaalasel (5,9% elanikest) Täiskasvanute depressiooni osas oleme üsna teadlikud ning oskame seda ära tunda, aga kuidas märgata depressiivset last?

Katriito nõustamis- ja psühhoteraapiakeskuse psühholoogi Teele Reiljani sõnul on depressiooni kolm põhisümptomit meeleolu alanemine, huvi ja elurõõmu vähenemine ning väsimus ja energia kadumine. «Võib esineda ka tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime märgatavat alanemist, söögiisu muutust, lootusetuse tunnet ning suhteprobleeme,» lisas ta.

Laste depressiooni on veidi keerulisem diagnoosida, sest see võib esineda erinevates vormides, näiteks tihtipeale väljendub hoopis käitumishäiretes. «See võib tekitada vanemates ja täiskasvanutes segadust, kuid laps ei ela alati oma negatiivseid emotsioone välja kurbusena. Lapse aju on veel arenemisjärgus ning igas vanuses on oma kindlad emotsionaalsed arenguülesanded. Kui laps on mingi põhjusel masenduses, kurvameelne ja teotahtetu, siis on tal raske oma arenguülesandeid täita ning vahel võib see tähendada hoopis ülekompenseerimist. See tähendab seda, et lapse käitumine muutub provotseerivaks ja harjumuspärasega võrreldes ka oluliselt ebameeldivamaks,» selgitas psühholoog.

Depressioonis laps võib olla kergesti ärrituv, muutliku meelega ja jonnakas. Ka täiskavanutel on tihti depressioon väljendunud just ülemäärase ärevuse ja ärrituvuse näol. «Ei ole ka välistatud, et depressiivne laps ongi kurb, endassesulgunud ja veedab näiteks ülekaalukalt aega virtuaalmaailmas, on apaatne ning ei huvitu enam varem huvi pakkunud tegevustest. Lapsed võivad sageli väljendada ka surmamõtteid, kuigi arusaam sellest teost ja ka reaalne teostus ei ole alati lapsele endale arusaadav ja võib ka olla üks arengufaas tema maailmatunnetuses,» kirjeldas Reiljan.

Lapse arengustaadiume arvesse võttes on näiteks 3-4-aastase lapse puhul ootuspärane, et ta jonnib, katsetab piire, on tujukas või purskab nutma. Kui seda aga teeb 6-7-aastane laps, siis peaks vanem endalt küsima, et mis tema elus on sellist, millega ta emotsionaalselt hetkel toime ei tule, rõhutas psühholoog. Tegemist võib olla nii segadusega peresuhetes kui vanematevaheliste ebakõladega. Siis tuleks mõelda, kas lapsel olev vastutus on talle eakohane. «Lapsed on vanemate ja kodu emotsioonide peegel,» lisas Reiljan.

Tihti ongi laste emotsionaalsete probleemide põhjuseks vanemate konfliktid, sel juhul võib laps võtta ülemäärast vastutust vanema emotsioonide eest, näiteks toetada nõrgemat lapsevanemat või jääda hoopis vanemate tülide vahel «nähtamatuks». «Kui peres on rohkem lapsi ja vanemad ei tule noorematega toime, siis võib vanem laps selle rolli vanemalt üle võtta ning omandada «vanemlikustatud lapse» rolli, mis aga ei ole talle eakohane, sest vajalikud emotsionaalsed toimetulekuviisid selleks rolliks pole veel välja kujunenud,» ütles psühholoog.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles