Perearst: üleravimine on järjest süvenev tendents

Mitte alati ei tähenda rohkemad uuringud paremat meditsiini. «Järjest sagedamini teeme liigseid uuringuid, diagnoosime ja ravime üle. Tegemist on süveneva nähtusega, mis käib kaasas tehnoloogia arenguga. Mida enam paranevad võimalused, seda enam tekib inimestel tunne, et kõike on võimalik varakult avastada ja ravida,» rääkis Kalda.

Üldiselt on teretulnud, kui inimene oma tervise vastu huvi tunneb ja sellesse raha investeerib. Ometi näeb Kalda ka ohukohti. «Analüüsid ja uuringud on selleks, et haigusi tuvastada, mitte ilma kaebusteta inimest terveks tunnistada,» sõnas ta, kinnitades, et ei ole ühte ja kõikehõlmavat analüüsi, mis ütleks – oled täiesti terve!

Samas on sage juhus, kus inimene ostab tervisepaketi, teeb uuringud ära ja saab tulemuseks mõne kõrvalekalde. «Esiteks võib tegemist olla näitajaga, mis väga kiiresti muutub. Teiseks, isegi kui kolesterool või veresuhkur on veidi kõrgem, aga seal juures ei ole teavet inimese üldise tervise kohta, ei ütle analüüs jällegi midagi. Ometi tekitavad kõrvalekalded patsientides tihti ärevust,» rääkis Kalda.

Ametisse astunud valitsuse koalitsioonilepingusse on sisse kirjutatud terviseplaan igale kodanikule. «Minu jaoks on õige mõte arutada patsiendiga läbi tema riskid ja eluviis. Mõttetum on see, kui peaks hakkama kõigile uuringuid tegema,» sõnas Kalda, tuues näiteks sõeluuringud, kus pooled Eesti inimesed lihtsalt ei käi. «Kasu oleks neist siis, kui 75-80 protsenti elanikkonnast osaleb, mida meil ei ole saavutatud. Teiseks räägitakse järjest enam ka näiteks rinnavähi puhul, et keskenduma peaks kõrge riskiga inimestele,» selgitas ka. Ülemaailmsed uuringud näitavad, et kui terve inimene käib erinevates südameveresoonkonna- või vähiuuringutes, ei vähene seetõttu suremus neisse haigustesse.

Klassikaline näide ülediagnoosimisest on hiljutine ameeriklaste otsus lugeda tabletiravi vajavaks hüpertooniaks vererõhu näitajad alates 130/80-st senise klassikalise 140/90 asemel. Seega on Ameerikas nüüd kolm neljandikku üle 50-aastastest kõrgvererõhutõvega. «Minu jaoks on see sildistamise küsimus, justkui oleks enamik inimesi haiged,» tõdes Kalda. Samuti ei tasu unustada firmade huvisid, kes raviteenust ja ravimeid pakuvad.

Teise äärmusena võib praktikast välja tuua, kui inimesel on mitu kuud kaebused, aga ta ei pöördu arsti poole. «Süvenevate muutuste korral tuleks kindlasti tulla ja rääkida. Juhtub sedagi, et jääme diagnoosimisega hiljaks. Aga üldiselt räägitakse sellest, kui mõni diagnoos jäi hiljaks palju rohkem, kui sellest, kui tihti inimesi üle ravitakse,» lausus Kalda.

Kuula raadiosaadet siit.