Psühhiaater seletab, kuidas meeste depressioon võib jääda märkamata
Naistel diagnoositakse depressiooni sagedamini kui meestel. On siiski alust arvata, et depressioon võib meestel olla aladiagnoositud, jääda peitu muude probleemide taha ning tegelikult võivad mehed haigestuda praktiliselt samal määral kui naised.
Teadaolevalt esineb depressiooni naistel umbes kaks korda rohkem kui meestel. 4 Kliiniku psühhiaater Juhan Kaldre kirjutas portaalis Med24, et meeste depressioon võib naiste omast erinevate sümptomite tõttu sageli diagnoosimata jääda.
Eesti depressiooni ravijuhend perearstidele toob välja, et depressiooni haigestumise eluaegne risk on meestel 7–12 protsenti, naistel 20–25 protsenti. Depressiooni levimuse põhjalikumad andmed märgivad, et meil kannatab igal ajahetkel depressiooni all 5,6 protsenti Eesti rahvastikust, naistest 7,1 protsenti ning meestest 4 protsenti.
Samal ajal teevad mehed mitu korda rohkem enesetappe kui naised. Aastatel 2006–2016 oli 80 protsenti Eestis enesetapu sooritanutest mehed. 2017. aastal oli enesetappude arv meil 226, suitsiidi sooritanutest oli mehi 172 ning naisi 54. Eesti ja ka muu maailma andmete põhjal võib arvata, et meestel jäävad vaimse tervise häired sagedamini diagnoosimata. Üheks olulisemaks enesetappude riskiteguriks on depressioon. Uuringutes üle maailma ongi leitud, et depressioon on meeste seas aladiagnoositud.
Meestel ja naistel võib depressioon avalduda erineval moel ja tasemel. Üks suuremaid uurimusi selle kohta on tehtud kuue Euroopa riigi patsientide hulgas, kes osalesid uuringuis DEPRES I ja II. Ka selles töös leiti naistel olevat unipolaarset depressiooni pea kaks korda rohkem. Ent sugudevaheline erinevus võib sõltuda ka sellest, kui mitu depressiooni sümptomit uuritaval leiti. Autorid spekuleerisid, et kui mehed kogevad keskmiselt vähem erinevaid depressiooni sümptomeid, siis kummalegi rühmale samade diagnostiliste kriteeriumite rakendamine võibki anda tulemuseks ülekaalu naiste seas, nagu on tegelikult leitud ka varasemates epidemioloogilistes uurimustes.
Leiti, et kui võtta arvesse depressiooniga kaasnevad sotsiaalse ja tööalase tegevuse raskused ehk siis see, kas depressioon on alandanud tegutsemisvõimet, teatasid mehed ikkagi väiksemast arvust sümptomitest. Üks tõlgendus oli, et meestel hakkab tegutsemisvõime langema juba vähemate sümptomite juures. Samal ajal oli tegutsemisvõime kahjustusega naiste ja meeste osakaal sama (49 protsenti) nende seas, kel esines vähemalt üks depressiooni tuumiksümptom (antud uuringus kas meeleolulangus või huvi ja elurõõmu kadumine).
Leid oli koosõlas varasema WHO esmatasandi arstiabi depressiooniuuringuga, mille järgi sotsiaalset tegutsemisvõimet olulisel määral kahjustavat depressiooni oli meeste ja naiste seas peaaegu võrdselt. Mitmed autorid ongi ette pannud, et depressiooni diagnoosimisel võiks meeste puhul lävend olla madalamal.
Ülalnimetatud töös viidatakse muuhulgas 2001. aastal psühhiaatrite Jan Walinderi ja Wolfgang Rutzi poolt esitatud meeste depressiivse sündroomi kontseptsioonile, mida iseloomustab acting out-tüüpi enese väljaelamine, alanenud impulsikontroll, ainete kuritarvitamine, madal stressitaluvus, ärrituvus, rahutus, rahulolematus, depressiivne mõttemaailm ning peres esinenud depressioon, alkoholism või suitsiidid. Meeste depressiooni jaoks eraldi mõeldud standardiseeritud diagnostilist vahendit ei ole laialt kasutusel kusagil maailmas.
Lugu ilmus esimest korda juunis.