Jämesoolevähk on salakaval haigus, mis kulgeb kehas pikka aega varjatult

Eestis avastatakse igal aastal ligi 9000 uut vähijuhtu, neist ligi kümnendik jäme- ja pärasoole vähki. Neist omakorda pooltel juhtudest on haigus arenenud juba ka soolest väljapoole ehk levinud ümbritsevatesse lümfisõlmedesse või teistesse elunditesse, teisisõnu tekitanud nii paikseid kui ka kaugsiirdeid. Vana tõde on ju see – mida varasemalt mistahes haigus avastatakse, seda vähem on see jõudnud areneda ja seda  paremad on ka ravi tulemused. See ei kehti ainult vähi suhtes, kuid oluline on just vähi korral.

Vähk ehk pahaloomuline kasvaja on üks salakavalamaid haigusi. Ja nagu õnnetus ei hüüa tulles, nii ka vähk võib kulgeda meie kehas vaikselt ja märkamatult väga pikalt, ilma et inimene ise sellest aru saakski. Erandiks võiksid olla väliselt nähtavad, käega katsutavad või tuntavad kasvajad, ehkki ka nende puhul ei tulda selle pealegi, et mõne kühmu või muhu varjus võib end peita kuri haigus.

Hoopis raskem on siseelundeis varjunud haigustega, nende õigeaegne avastamine on tunduvalt keerulisem. Tagantjärele tarkusega võib nii mõnigi hiljem öelda, et mingid haigustunnused olid juba pikalt  olemas olnud, kuid nende taga vähki kahtlustada ei osanud kuidagi.

Paljudes maades nii Euroopas kui ka ookeani taga on lausa riiklikul tasandil kehtestatud reeglid, mis kohustavad inimesi  kas teatud vanuses, kahjulikes töötingimustes töötades, perekondliku või geneetilise eelsoodumuse vms.  korral  käima uuringutel, et ka endal võimalikult vara leida või välistada raske haigus. Selle taga on nii hoolitsus oma inimeste eest, kuid ka kaine arvestus, et mistahes  ennetustegevus on alati majanduslikult säästlikum kui hilisem raske ja alati mitte edukas elu pikendav ravi. Paraku pole aga selline mõtteviis meil levinud ega ammugi mitte juurdunud.

Sõeluuring on pealtnäha tervete inimeste jaoks 

Nagu nimetuski ütleb tähendab sõeluuring kindlas vanusegrupis kaebusteta inimeste testimist eesmärgiga vähki ennetada või avastada see varases staadiumis. Teiste sõnadega selle testi abil sõelutakse enda arvates tervete inimeste seast välja need, kel  võib sooles mingi haigus olla, mis tekitab vere väljaheites. Jämesoole vähi diagnoosimine, nii paradoksaalselt kui see ka kõlabki, on suhteliselt lihtne, kuid kahtlus selle olemaolule teeb läbi pika teekonna, enne kui tulemuseni jõutakse. Põhjus peitub selles, et puuduvad ainult soolevähile iseloomulikud tunnused – kõhuvalud, kõikvõimalikud seedekorratused, isegi veri väljaheitel ei pruugi alati olla vähi sümptom, need võivad esineda paljude muude haiguste korral. Nii võib inimene ennast väga pikka aega rahustada, tabamata ära piiri, mil põletiku pinnalt on arenenud vähk sooles.

Seepärast ongi püütud leida teste, mis suhteliselt vähese vaevaga teostamisel võiksid anda viiteid, keda negatiivse tulemuse korral tuleks täiendavalt edasi uurida. Jämesoole vähi puhul on selliseks testiks peitvere määramine väljaheites.

Teada on, et jämesoole vähk on elu teise poole haigus, esinemissagedus tõuseb 50. eluaastate teisest poolest. Siin on ka põhjus, miks juulis 2016.a. alustatud JSV sõeluuringusse on valitud 60-69-aastased naised ja mehed. 2016.a. kutsuti perearsti juurde üle kogu vabariigi 1956.a. sündinud inimesed. Järgmistel aastatel lisandusid järgmised aastakäigud. Test, mis kõigil neil tuli läbida, oli peitvere määramine väljaheites. See on veri, mida silmaga ei näe. Minimaalses koguses on verd väljaheites alati. Kui see aga ületab lubatud piiri, siis on see esimene ohumärk ja neil inimestel tuleb hakata jämesoolt uurima. Kui test osutub negatiivseks ja verd väljaheites pole, siis korratakse seda kahe aasta pärast. Need aga, kellel veri oli väljaheites, suunati edasi  koloskoopiale – soole läbivaatusele spetsiaalse instrumendi – endoskoobi  abil.

Iseenesest on see üks lihtsamaid analüüse, mida teha. Vere esinemise põhjuseks võivad olla erinevad põletikulised haigused (koliidid), sooleseina sopistused ehk divertiiklid, samuti healoomulised polüübid. Polüübid üritatakse eemaldada kohe protseduuri käigus. Kui see aga pole võimalik, siis korratakse protseduur statsionaaris ja vajadusel narkoosis.  Alati suunatakse eemaldatud materjal mikroskoopilisele uuringule, et polüübi ehitus täpselt määrata. Juhtub ka seda, et visuaalselt healoomuline polüüp osutub mikroskoobi all väikeseks vähiks.

Kui soolevähi diagnoos kinnitus, siis lähevad uuringud edasi, et kindlaks teha haiguse levik. Järgmiseks sammuks on siis kogu keha kompuutertomograafia. Kõikide uuringute alusel otsustatakse konsiiliumis ravitaktika.

Kõige selle juures ei saa me aga unustada vähi salakavalust. Lisaks algkolde olemasolule jämesooles, mida pahatihti alati inimene ei tunneta, võib see pahaloomuline kasvaja anda kaugsiirdeid teistesse elunditesse, eriti maksa, kopsudesse ja lümfisõlmedesse. Seejuures võib avastatud vähikolle ise olla väike ja suhteliselt hästi eemaldatav. Seni, kuni need siirded ei takista organite tööd, ei pruugi inimesel olla mingeid vaevuseid. Ta elab ja töötab oma tavarutiinis ning haiguse avastamine on kas juhuslik või sõeluuringuga. Ravi aga ei anna siis enam 100 protsendilist tulemust.

Lihtne protseduur aitab vähki avastada väga varakult 

Siin ilmnebki sõeluuringu tähtsus ja selles osalemise vajadus. Peitvere määramine ei ole keeruline protseduur ega põhjusta ka ebameeldivusi. Samal ajal on see suur võimalus soolevähi varaseks ja õigeaegseks avastamiseks veel enne, kui on tekkinud vaevused. Kui aga on tekkinud juba probleemid, siis ei maksa oodata, et need niisama mööduksid. Oluline on põhjus välja selgitada. 

ITK on üks keskustest, kus sõeluuringuid läbi viiakse. 2017.a. tehti 110 sõelkoloskoopiat, neist 77 protsendil leiti healoomulised polüübid, mis enamuses eemaldati. Paraku leiti ka 6kuus vähki. 2018.a. 210 sõelkoloskoopial avastati kümnel inimesel vähk jämesooles. Ei saa unustada ka fakti, et enamusel uuritutest  puudusid seedeelundite poolt vaevused.

Kõige kindlam meetod soolevähi diagnoosimiseks on koloskoopia. Samas on aga mõeldamatu viia see protseduur läbi  kõigil üle 60-aastastel inimestel. Selleks pole lihtsalt ressurssi ega jätkuks ka vahendeid. Seetõttu ongi vajalikud võimalikult lihtsasti teostatavad, samas ka odavad testid, et piirata arvulist kontingenti ja välja sõeluda just need, kes vajaksid täpsustavaid uuringuid, ennekõike endoskoopiat.  Peitvere test ei ole meedikute lõbuks  ega nende «vaba» tööaja täitmiseks välja mõeldud uuring. Maailmas tõuseb järjest haigestumine jämesoole vähki, sest muutunud on meie toitumine, liikumine, igapäevased harjumused. Kui aga tahta mugavat elu, siis tuleb arvestada ka sellega kaasnevate ohtudega. Ja kui on pakutud osalemist sõeluuringus, mis võiks aidata selle mugavuse jätkumist, siis tuleks ka enda poolt veidi vaeva näha, et välistada hirmus haigus.

Niisiis – ärgem vältigem  ega mingem mööda eluliselt vajalikest pakutavatest sõeluuringutest!