Doktor selgitab: kui sage urineerimine on normaalne ja millal arsti poole pöörduda? (1)

Mitmed tervisehäired võivad raskendada urineerimist või suurendada urineerimisvajadust, mõned neist on kerged, teised tõsisemad.

Naistel esineb perearsti väitel urineerimisprobleeme sagedamini, kuid nad on ka aktiivsemad abi otsimisel. «Mehed on sageli vaiksemad ja kannatavad viimase piirini,» räägib doktor Saadi ning lisab, et alati on mõistlik juba esimeste sümptomite tekkimisel pereõe või perearsti poole pöörduda, sest urineerimishäired kipuvad sageli muutuma kroonilisteks või tüsistuma neeru või eesnäärme põletikuga.

Uriinileke või sage tualeti vahet kihutamine

Doktor Saadi toob välja urineerimishäirete peamised sümptomid, mida tasub tähele panna. Kindlasti ei tasuks ignoreerida kusepidamatust ehk uriinileket. Ka sage urineerimine võib viidata mingile tervisehäirele. «Päeva jooksul eritab terve inimene keskmiselt 1500 ml uriini, mis on ligikaudu 75 protsenti 24 tunni jooksul tarbitud vedelikust, ülejäänud 25 protsenti eritub kopsude, naha ja soole kaudu,» selgitab Minudoc.ee perearst. Normaalne urineerimissagedus on doktori sõnutsi neli kuni kuus korda päevas. «Olulisteks ohumärkideks on ka veri uriinis, raskused urineerimise alustamisega või nõrk, katkendlik uriinijuga,» lisab Saadi.

Miks urineerimishäired tekivad?

Urineerimishäiretel on mitmesuguseid tekkepõhjuseid. Arst toob välja, et pissimismured võivad tekkida näiteks külmetamisest. «Ka teatud ravimid, näiteks tugevad rahustid, antidepressandid või verevedeldajad võivad seda sorti probleeme esile kutsuda,» selgitab perearst. Urineerimisprobleemid võivad Saadi sõnul kaasneda ka mitmete haigustega, nagu näiteks kuse- ja suguelundkonna organite põletik, diabeet, neerukivid, kasvajad, närvisüsteemihaigused, eesnäärme suurenemine või põletik, seenhaigus või sugulisel teel levivad haigused.

Millal peaks perearstile pöörduma?

«Perearstiga peaks kindlasti ühendust võtma, kui probleem urineerimisega kestab kauem kui kaks päeva,» ütleb doktor Saadi. Perearsti sõnul tuleks tähelepanelik olla, kui tunned tugevat valu alakõhus, lahklihase piirkonnas või alaseljas. Samuti on ohumärkideks uriini värvuse või lõhna muutus, raskused põie tühjendamisega ning uriini peetus. «Arsti poole tuleks tingimata pöörduda ka juhul, kui kusemishäiretele lisandub palavik või koos urineerimisega väljub mingit eritist,» lisab Saadi.

Urineerimishäirete põhjuste väljaselgitamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid: vereproovi, uriiniproovi (ribatesti, sademe mikroskoopiat, bakterioloogilist külvi, PCR-diagnostikat suguhaiguste tekitajate suhtes), ureetrakaabet ning kõhu, neerude ja eesnäärme ultraheliuuringut.

Lisauuringute alla kuuluvad eesnäärme sekreedi uuringud, eesnäärme biopsia, ureetra ja kusepõie uurimine väikese kaamera abil ning kompuuter- või MRT-uuring kuseelunditest. «Sõltuvalt põhjusest kasutatakse kas konservatiivset ravi – põletikuvastaseid ravimeid, taimseid ravimeid, antibiootikume, ravimeid, mis vähendavad eesnäärme mahtu, et parandada uriini voolu, või ka kirurgilist ravi,» ütleb Saadi. «Urineerimishäirete raviga tegelevad nii perearst, uroloog kui nefroloog.» 

Esimese konsultatsiooni võib pereõe või perearstiga teha ka mugavalt läbi videokonsultatsiooni näol, näiteks Minudoc.ee platvormi vahendusel. Videokonsultatsioonil väljastavad arstid vajadusel lisaks nõustamisele ka saatekirja, ravimi retsepti või selle pikendust ka nädalavahetusel ja riigipühadel.

Artikkel ilmus esmakordselt aastal 2019.