Salakaval puugihaigus võib liigestesse jääda aastateks

Eestis levitavad puugid vähemalt kolme haigust: puukentsefaliiti, puukborrelioosi ja vähem teada olevat erlihhioosi ehk anaplasmoosi. Kõige rohkem arusaamatusi ja müüte on seotud puukborrelioosi ehk Lyme'i tõvega. Isegi arstide seas ei ole ühist arusaama sellest keerulisest ja mitmekülgsest haigusest, rääkis Ida-Tallinna keskhaigla infektsionist Aleksei Nelovkov.

Teiste puugihaiguste puhul on diagnoosimine enamasti selgem. «Entsefaliidile on iseloomulik tsentraalse närvisüsteemi haaratus entsefaliidi või meningoentsefaliidi väljakujunemisega, mis kulgeb kõrge palaviku ja peavaluga, ning teiste närvisüsteemi kahjustusele iseloomulike sümptomitega. Erlihioosile ja ka anaplasmoosile on iseloomulikud palavik, suurte lihaste valulikkus, iseloomulikud on ka muutused verepildis,» seletas Nelovkov.

Borrelioosi neli nägu

Puukborrelioosil on arsti sõnul kirjeldatud mitut vormi või iseloomulikku sündroomi. «Rohkem tuntud on tüüpilise nahalaiguga kulgev haiguse vorm nimega «migreeruv erüteem». See ei ole ainus sündroom, kuid teisi esineb tunduvalt harvem,» sõnas ta. Järgmine vorm on südame haaratusega haiguse vorm, mis kujutab endast teatud tüüpi rütmihäireid. Kolmas sündroom on närvisüsteemi haarav haiguse vorm, alates ühe närvi kahjustusest – rohkem on levinud näonärvi kahjustusega vorm, mille puhul tekib ühe näopoole halvatus – kuni alaägeda meningo-entsefaliidini,» seletas arst.

Neljas vorm on liigestepõletik. «Puukborrelioosi korral tekib reeglina ühe või harvem mitme suure liigese põletik. Liigesepõletik tekib hiljem ja seda loetakse borrelioosi hiliseks vormiks, millel on ka nimi – Lyme'i artriit,» rääkis infektsionist. Reeglina tekib Lyme'i artriit antibakteriaalse ravi hilinemisel.

Borrelioosi tekitavad mõned Borrelia sugukonda kuuluvad bakterite liigid, mis vallandavad põletiku, mida ei peata alati isegi edukas antibakteriaalne ravi. «See tekitabki nii-öelda kroonilise liigesepõletiku koos haiguse ägenemisega aeg-ajalt,» seletas arst. Borrelioosi liigesevormi ravi on kompleksne: mitte ainult antibiootikumid, vaid ka põletikuvastased ravimid, mida määravad arstid.

Ei tasu unustada, et borrelioosi põdemine ei anna sellevastast immuunsust – haigust võib põdeda korduvalt, mis tähendab ka korduvat arsti poole pöördumist ja korduvat antibakteriaalset ravi.

Keeruline tuvastada

Liigeste borrellioosi esineb Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloogi Karin Laasi sõnul harva. Lihtsalt liigese- või lihasvalu ilma liigesepõletikuta ei ole Lyme'i artriidile iseloomulik. «Diagnoosimiseks tuleb algul välja lülitada muud artriidi põhjused. Vereseerumipõhised borrellioositestid on lihtne ja kättesaadav analüüsimeetod, kuid testide tulemusi ei ole kerge tõlgendada, kuna tulemusi mõjutab mitu tegurit,» seletas ta. Tegu on antikehadega, mis tekivad inimese enda kehas vastusena borreliabakterile. Antikehad jäävad arsti sõnul sageli aastateks positiivseks ka pärast seda, kui Borrelia bakterit enam organismis ei leidu.

Seega, kui inimene on juba korra saanud antibakteriaalset ravi positiivsete seroloogiliste testide ja haigustunnuste tõttu, siis lihtsalt positiivsete analüüside pärast ravikuuri korrata ei ole vaja. «Enamik Lyme'i artriidi patsiente paraneb täielikult, kuid see võib võtta aega. Olulisi tüsistusi Lyme'i artriit ei põhjusta. Kui liigeste ja/või lihaste valud kestavad kaua ning isegi süvenevad pärast Lyme'i artriidi ravikuuri, peaks raviarst diagnoosi üle vaatama,» nentis Laas.