Professor: põletikulistele haigustele ravi leidmiseks tuleb uurida geene

Professor Ana Rebane.

FOTO: Tartu Ülikool

Tartu Ülikoolis tööd alustav molekulaarmeditsiini professor Ana Rebane uurib krooniliste põletikuliste nahahaiguste ning astma tekke ja ägenemisega seotud molekulaarseid mehhanisme, et töötada selle põhjal välja tõhusamaid ravimeetodeid.

Rebane tõdes, et ravimiarendust ei ole mõtet teha ilma teadmisteta haiguste mehhanismidest ja teadmiseta, kuidas potentsiaalsed ravimikandidaadid rakkudes käituvad.

Bio- ja siirdemeditsiini instituudi molekulaarmeditsiini professor Ana Rebane selgitas, et kroonilised põletikulised haigused on väga levinud ja nendega kaasnevad suured ravikulud. Osa selliseid haigusi, näiteks allergiline astma, on seoses ühiskonna modernsemaks muutumisega märkimisväärselt sagenenud.

Üks enamlevinud kroonilisi põletikulisi nahahaigusi, mida Ana Rebane koos oma uurimisrühmaga käsitleb, on atoopiline dermatiit. Seda põeb läänemaailmas 10–20 protsenti lastest ja kuni kolm protsenti täiskasvanutest. «Kui paljud lapsed kasvavad sellest välja, siis täiskasvanueas avalduv atoopiline dermatiit jääb sageli inimest tülitama elu lõpuni,» rääkis Rebane.

«Nende haiguste jaoks kasutusel olevad ravivõimalused ei ole alati efektiivsed ning võivad põhjustada soovimatuid kõrvaltoimeid ja ravimiresistentsust. Seetõttu on alusuuringud, mis aitavad paremini kirjeldada molekulaarseid protsesse kroonilistes põletikulistes haigustes, ning teadustöö, mis on suunatud uut tüüpi ravimeetodite väljatöötamisele, väga olulised,» ütles Rebane.

Vastne professor keskendub oma töös geenide avaldumist reguleerivate molekulide, mikroRNA-de funktsioonide uurimisele ning võimalike mikroRNA-põhiste ravimeetodite arendamisele, kasutades selleks kullerpeptiide, millel on võime transportida rakkudesse eri suurusega molekule. Nii huvitab Rebast teadustöös muu hulgas see, kas täiskasvanutel oleks võimalik atoopilisest dermatiidist vabaneda, kui immuunsüsteemi käitumist õnnestuks teaduspõhiselt muuta.

Rebase sõnul on praegu väga huvipakkuv RNA-põhise ravi meetoditega seotud uuringute ja arendustöö uus laine. «Pärast esmast entusiasmi selle sajandi alguses leiti, et seda tüüpi täppisteraapiameetodite arenduses on palju takistusi. Näiteks on keeruline saavutada teraapiliste RNA-de transporti haiguskoldesse ja rakkudesse ilma immuunsüsteemi liigselt aktiveerimata,» rääkis ta.

Viimasel ajal on teaduslaborid ja väiksed firmad saavutanud siiski mitmete keemiliselt muudetud RNA oligotega suurt edu. Paljud uued ravimikandidaadid on jõudnud kliiniliste katsete etappi ning Ameerika Ühendriikides on kasutusloa saanud ka esimene RNA interferentsil põhinev ravim, mis on mõeldud peamiselt maksas toimiva ensüümi transtüretiini päriliku ületootluse ja sellega seotud amüloidoosi pärssimiseks, aga ka sellega kaasneva polüneuropaatia raviks.

Võid tutvuda meditsiiniteaduste valdkonna uute professoritega lehel «Kolm küsimust uuele professorile».