Pereterapeut õpetab suhtes ohjad enda kätte haarama (6)

Mõnikord tuleb inimene ise abi otsima, kui ta saab aru, et niimoodi ei saa enam elada. Teinekord pöörduvad Siska poole aga hoopis kannataja lähedased. Ka näiteks oma täiskasvanud laste puhul tullakse abi otsima, tõi ta välja. «Kui inimene on niivõrd ärev, vajab ta tõenäoliselt nii ravimit, psühhoteraapiat kui ka kehalisi, meeli rahustavaid teraapiaid,» nentis Siska.

Psühholoogi juurde toob inimesi veel depressioon, meeleoluhäired, noorukite puhul suitsidaalsus, enesevigastamine, söömishäired, väiksemate laste puhul käitumisprobleemid ja allumatus. Näiteks jõuavad Siska juurde teismelised, kellel avalduvad psühhiaatriahäired on neile alles võõrad. Sellisel juhul suunab psühholoog patsiendi edasi psühhiaatri juurde.

Kui skisofreenia puhul on ravimid kahtlemata vajalikud, siis meeleoluhäire või ärevuse puhul võib ravimi võtmine olla sõltuvalt olukorrast ka valikuline ja toetav. «Psühhoteraapia abil õpib inimene uuel viisil suhteid looma ja hoidma ning varasemast erinevalt asjadest, inimestest ja ka iseendast mõtlema. Uusi suhtlemismustreid on turvaline harjutada lähedastega, näiteks enda päritolu- või tuumperekonnas. Kui inimene suudab ennast kehtestada pereliikmete keskel, kes teda siira ja austava eneseavamise tõttu tõenäoliselt maha ei jäta, siis on tal ka tööl või koolis kergem hakkama saada ja enda eest seista,» seletas ta.

Laste käitumisprobleemide taga võib olla vähene vanemlik koostöö

Psühholoog ei kirjuta välja ravimeid, kuid teeb koostööd psühhiaatrilise meeskonnaga. «Minule kui terapeudile on aitamiseks kõige olulisem mõista, mille pärast see probleem on tekkinud. Näiteks üks peamisi põhjusi laste käitumisprobleemide taga on vanemliku koostöö vähesus: vahel on üks vanem range ja nõudlik, teine aga leebe ja järeleandlik ning vahel teise vanema ees lapse osas isegi kaitsev. See tekitab lapses segadust ja vähemalt üks osapool peres on paratamatult rahulolematu,» sõnas Siska.

Vahel on probleemid kaugemad ja sügavamad – näiteks on vähese vanemliku koostöö taga erinevad paarisuhteprobleemid. Psühholoogi sõnul on suur tõenäosus, et kui vanemlik koostöö ei suju, siis pole inimesed toiminud ka partneritena või lakkasid mingil hetkel toimimast. Lapse sünd on suur elumuutus – kaks inimest peavad tegema ruumi kolmandale, säilitades seejuures omavahelise sideme. Iga järgnev pereelufaas on uus väljakutse tervele perele, sest tuleb luua ja kohaneda uute piiride ja reeglitega. Naljatades lisab Siska: «Teraapia võib vahel olla väga «ohtlik» – vastuvõtule tullakse ühe murega, aga ilmneb hoopis midagi uut. Samuti võib vahel olla valus teada saada, mida teine inimene päriselt mõtleb.»

Psühholoogi hinnangul on üks olulisemaid omadusi tugeva paarisuhte ja vanemliku koostöö saavutamiseks aktiivne kuulamisoskus. «Kui inimene on piisavalt paindlik kuulama ja suhte parandamise protsessiga kaasa tulema, siis kindlasti on seal juures soov teist inimest mõista,» sõnas ta. Suhtes on lõpuks kõik tasakaalus. Isegi pealtnäha isekad inimesed võivad olla väga armastavates ja hoidvates suhetes, kus teine inimene on jälle selle võrra isetum. Üksikvanem saab Siska sõnul tegelda suhtega iseendaga. «Soovitan püüda leida võimalusi ja aega endale, saavutada rahulolu endaga. Kui inimene on ülekoormatud, ei ole selleks rahuloluks enam kohta,» nentis ta. Samuti teadlikkus, et abi on olemas, või teadmine, et enda ja suhetega tuleb tegeleda.

Lapsele piisab esialgu 5–10 minutist jagamatust tähelepanust

On ka olukordi, kus laps justkui käitub halvasti. «Kui ta aga minu juures ruumis on, peab ta ennast viisakalt üleval ning koolis on samuti kõik hästi. Nendel juhtudel võib olla kodus veel midagi lahti: näiteks keegi on tõsiselt haige, füüsiline haigus, lein või pereliikme sõltuvus ehk ühte pereliiget ei olegi lapse jaoks olemas,» rääkis Siska. Kahtlemata mõjutab lapsi üleüldine olukord riigis ja pere majanduslik olukord. On vanemaid, kes peavad töötama kahel või pooleteisel töökohal ja ei leia selle kõige juures enam oma laste jaoks aega. Selle asemel et öelda, et mul ei ole aega, soovitab Siska öelda, et see pole minu prioriteet. «See võib inimesele elus uue perspektiivi anda, sest kas ema ütleks oma lapsele, et sa ei ole minu prioriteet?» küsis psühholoog.

Tema sõnul tuleks meelest pidada, et laps ei vaja palju, esialgu piisab 5–10 minutist jagamatust tähelepanust, ja laps väsib ka ise ära. «Näiteks kui laps ütleb, et ema tule vaata, aga emal pole aega. Siis aga heliseb telefon, ema võtab vastu ja räägib telefoniga. Laps mõtleb kohe, et see inimene seal telefonis on tähtsam kui tema,» sõnas Siska. Kui pereliige vajab sind, siis võta tema jaoks see üks hetk, soovitas ta. Vanemad ütlevad sageli, et laps jääb küsima ja tüütab. See võib aga psühholoogi sõnul tullagi sellest, et ta ei saa oma vajalikku jagamatut tähelepanu. «Teinekord on paar minutit jagamatut tähelepanu just see, mis näitab lapsele, et ta on oluline ja sinu jaoks prioriteet. Lõpuks käib vanem tööl ju ikka enda pere ja laste jaoks,» rääkis psühholoog.

Viis moodust, kuidas vähendada ärevust

«Ärevust ja hirmu tunneme kas muretsemise, pingetunde, halva ootuse või muu sarnasena,» kirjeldab peaasi.ee üks asutajaliige ja lastepsühhiaater Ere Vasli. Ärevus on reaktsioon reaalsele või ettekujutatud ohule. Kui ärevus põhjustab aga igapäevaseid või sagedasi probleeme tavaelus, võib olla tegu ärevushäirega.

Vasli sõnul võib ärevushäirele viidata see, kui ärevust või hirmu on väga palju ja sageli, see on väga tugev, peaaegu ei lähegi üle ja on väga raske lõõgastuda, hakkame ärevust põhjustavaid olukordi vältima ja kui ärevus häirib oluliselt meie igapäevast elu.

«On oluline teada, et ärevushäired alluvad ravile. Kindlasti tasub tugeva ärevuse korral pöörduda perearsti, vaimse tervise spetsialisti või peaasi.ee meeskonna poole, et saada tuge. Samas on ka mitmeid viise, mida saame iseseisvalt rakendada ärevuse teadlikuks vähendamiseks,» sõnas Vasli. Psühhiaater jagab viis toimivat soovitust.

1. Mõtlemise muutmine

Ärevus mõjutab ka mõtlemist. Kui hirmuga seotud mõtteid tähelepanelikult vaadelda, võime leida olukorra kirjeldamiseks rahulikumad ja toetavamad seosed, mis ärevust vähendavad.

Tähtis on jälgida ka olukordade automaatset tõlgendamist, mille puhul aitab mõtete vaidlustamine ja alternatiivse stsenaariumi leidmine.

2. Tähelepanu ümbersuunamine

Leia endale tegevus, mis haarab tähelepanu, näiteks liikumine, sportimine, söögitegemine jm. Hea on leida aeg-ajalt endale uusi tegevusi, sest ka uudsus on haarav.

3. Keskkonna muutmine

Üks võimalus ärevusega tegelemiseks on vahetada keskkonda. Näiteks toas olles minna õue ning leida õues olemisele mingi sobiv eesmärk (sportlik jalutuskäik, pildistamine, poes käimine vms).

4. Ärevustunde ja kehalise pinge vähendamine

Tundemaailma saab mõjutada ja kehalisi pingeid vähendada hingamisharjutustega. Istu mugavalt ja sule soovi korral silmad. Pane tähele, kuidas hingad, katsu hingata nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Aseta käsi kõhule ja tunneta, kuidas hingates kõht tõuseb ja langeb. Kui hingad sisse, siis ütle mõttes või vaikse häälega «sisse»; kui hingad välja, siis «välja». Hinga sedasi umbes kaks minutit. Nüüd pane taas tähele, mis hääled su ümber on ja kus sa oled. Ava vaikselt silmad ja vaata ümbrust. Märka muutust endas.

5. Käitumise kaudu ärevuse vähendamine

Siia alla kuuluvad kuldreeglid, mis toetavad vaimset tervist. Maga igal öösel 8–9 tundi. Liigu ja spordi regulaarselt ning võimalusel tee seda õues. Söö tervislikult ja piisavalt. Tarbi piisavalt vedelikke. Väldi alkoholi, narkootilisi aineid, kofeiini ja muid erguteid sisaldavaid toite ja jooke. Tee asju, mis pakuvad sulle rõõmu ja kosutust. Hoia suhteid pere, sõprade ja sugulastega; veetke koos aega; ava end oma lähedastele. Pea päevikut, kuhu saad oma raskustest ausalt kirjutada. Veeda aega iseendaga, pööra tähelepanu oma sisemaailmale. Tegele regulaarselt vaimse pingutusega, tööta või õpi huvi ja rõõmuga. Puhka ja lõõgastu. Luba endale vigu, käitu ja räägi iseendaga nagu oma parima sõbraga.